Kuhu on kadunud mehised mehed, miks saadaval on ainult haledad "eided"?

Olen umbes pool aastat aktiivselt endale kaaslast otsinud, aga nüüd hakkan vaikselt lootust kaotama. Tundub, et mehiseid mehi enam polegi. Kõik mu viimased kohtingud on olnud meestega, kes näevad küll kenad ja stiilsed välja, on musklis ja vormis, kuid sisemiselt pehmod mis pehmod.

Ma ei taha meest, kes esimesel kohtumisel räägib härdunult oma koerast ja ammu surnud kassipojast või kinos romantilise komöödia ajal pisaraid valab. Samuti on mul kõrini tossikestest, kellest ma võin sõna otseses mõttes teerulliga üle sõita ning ainus, mis nad selle peale suudavad öelda, on hale “okei…” Jumala närvi ajab, kui mingi tüüp ütleb midagi, mis tema meelest on oluline, ma vaidlen talle vastu ja ta nõustub minuga igas asjas! Ma tahan meest, kes suudab oma sõna maksma panna. See käib mõnikord küll närvidele, aga mees peab teadma, mida mees tahab ja samuti peab ta teadma, kuidas ta oma tahtmise saavutab!

Ja mis veel — pealinna “meestele” on loodus vastunäidustatud. Lähme nädalavahetusel matkama? Iuuuu, metsa vää, mul pole midagi jalga panna. Sõidame õhtul randa ujuma? Ei, ma ei taha oma autot liivaseks teha. Lähme seenele? Väkk, puugid ja sääsed ja ämblikuvõrgud…

Eriline turn-off on kohtingu ajal telefonile vastamine, aga keset kohtingut emmekese igavuse leevendamine mõttetu lobaga tühjast tähjast on nõmedaim, mis mees teha saab. Oojaa, selliseid asju on juhtunud rohkem kui kord! Nagu mida? Sa tuled kohtingule ja räägid selle ajal emmega? Oled sa mees või poisinaga?

Kuhu on kadunud mehed, kes ei nuta, ei hala, ei kurda oma ilgelt kurba saatust ega virise, kui vihmase ilmaga jalad märjaks saavad? Tahaks suhet mehega, kelle kohta saab öelda MEES, mitte jõnglane!