„Olin viis aastat armunud oma kolleegi ning täiesti veendunud, et ta ei olnud minugi vastu ükskõikne. Ta pilk otsis mind, ta naeratas mulle eriliselt ning ta puudutas mind vahel otsekui kogemata… Kui juhtkond otsustas ta üle viia teise osakonda, ehmusin, et kaotan ta, ning kogusin julgust, et talle oma armastus üles tunnistada. Põksuva südamega kutsusin ta endale külla. Ta ei tulnud. Järgnevatel päevadel vältis ta mind, mina aga tundsin end alandatuna ja rõhutuna. Samas avas see katastroof mu silmad: meie „suur armastus” eksisteeris vaid minu kujutluses”, räägib Anna.

Sarnased ühepoolsed romaanid pole üldsegi mitte haruldus. On palju naisi, kes loovad oma unistustes isikliku muinasloo, kus kauni printsi osas esineb mees, kellel on nende vastu vaid sõbratunded või hoopiski viisakas ükskõiksus. Naised aga usuvad siiralt selle väljamõeldud armastuse jõudu.


Ohtlik/ohutu vahemaa

Paljud naised eelistavad aastaid säilitada endas omaloodud ideaalset kirge, kuna pelgavad tugevaid suhteid reaalse kohtumise puhul. Väljamõeldud romaan kaitseb neid vajaduse eest tegutseda, kaitseb reaalsuse eest, mis võib osutuda liialt hirmutavaks. Mõned neist suhtuvad vahemaa vähenemisse enda ja potentsiaalse partneri vahel kui ohtu. Kujuteldav armastus aga lubab hoida oma tunnete objekti teatavas kauguses endast.

Kui Anna kutsus oma kolleegi koju, siis vähendas ta liiga järsult vahemaad nende vahel. Pilkude ja naeratuste juurest kohe intiimsesse ruumi — koju. Mehe jaoks näis selline kutse ilmselt ootamatu ja motiveerimatu. Ka Anna ise ei olnud selliseks üleminekuks valmistunud. Ta avas enda liialt ning osutus kaitsetuks — siit ka selline rõhutus äraütlemise puhul.

Juba lapsepõlves õpime sisse seadma vahemaad enda ja teiste vahele. Väike tüdruk istub isa põlvedel, isa kannab teda kätel. Tüdruk katsetab — kord lähemale, kord kaugemale. Hiljem, teismelise eas, kui tekivad juba naiselikud vormid, muutub ka distants, seatakse paika uued suhtlemise reeglid. Tänu sellisele kogemusele tunnetab täiskasvanuks saanud naine intuitiivselt, millise vahemaa tagant on tal mugav suhelda mehega. Millal võib seda vähendada, millal aga pikendada.

Kahjuks pole sellist kogemust mitte kõikidel. Kui tütarlaps ei tunne oma isa, ei kohtu temaga või on isa võõrdunud ega võta pereelust osa, siis tuntakse täiskasvanuks saades ebakindlust ning kaitsetusetunnet suhtlemises meestega. Ja reaalsete suhete koha võibki hõivata väljamõeldud armastus.


Tundekasvatus

„Olin 25-aastane, kui armusin oma juhendajasse. Me kohtusime, et minu töid arutada. Temaga oli uskumatult huvitav olla. Unistasin sellest, et ta suudleks mind, kuid ise esimest sammu astuda ei julgenud. Me kohtusime harva veel mitmete aastate jooksul — ning kõik need kokkusaamised olid minu poolt luuletatud ettekäänded. Ta ei andnud mitte kunagi alust mõelda, et tunneb minu vastu midagi enamat kui sõbralikku sümpaatiat. Minul aga kulus 9 aastat, et seda kõike mõista. Oleksin võinud ammu mehele minna ja lapsed muretseda, kui poleks olnud minu „surematut kirge”, tunneb Leen kahetsust kaotatud aja pärast.

Samas on olemas psühholoogide seisukoht, et selline armumine on omamoodi tunnete treening. Reaalsuses ei toimu peaaegu mitte midagi, kõik sündmused arenevad sisemaailmas. Vältides igasuguseid tegutsemisi, süveneme oma tundevarjundeisse. Luues unelmais suhteid oma ideaaliga, loome me oma isiksust. Noorukieas kogevad peaaegu kõik sellist platoonilist armastust, mis on tegelikult täiesti vajalik etapp iseenda tunnetamiseks. Just seetõttu tabavad romantilised tunded inimesi ka keskeakriisis, viidates isiksuse arendamise uuele suunale.

Küsimus seisneb vaid selles, kuidas eristada piire, mis eraldavad fantaasiat enesepettusest, et unistused võiksid rikastada reaalsust, mitte aga varjutada seda.


Ühinemise illusioon

Sageli loome me ise enda ja ka partneri tundeid. Meie kired aga sünnivad arusaamatusest.

Marylin Monroe jutustas, et oli meeletult armunud Arthur Millerisse, kuna too oli esimene mees, kes ei tahtnud temaga otsekohe magada. Hiljem tunnistas mees, et ta lihtsalt kartis. See, mida Marylin pidas taktitundelisuseks, oli hoopiski hirm ebaõnnestumise ees. Nende liit osutus kõige kindlamaks naise abielude hulgast ning kestis üle nelja aasta.

Mitte keegi pole kaitstud valede arusaamade eest. Igaüks heidab täiesti teadlikult katte nendele joontele, mis talle partneris ei meeldi, ning püüab sulgeda silmad raskuste ja ebameeldivuste ees. Siin aga sõltub kõik tunnete määrast. Kui me eitame teise inimese reaalsust, et jätkata tema armastamist, muutuvad suhted valulikeks.

Katrin lootis tervelt kolm aastat inimese armastusele, kes teda tegelikult vältis. „Hommikul, pärast meie esimest ööd, hoiatas ta mind, et ta ei ole minusse armunud. Aga ma ei uskunud teda. Hakkasin mõtlema tema jaoks kõikvõimalikke vabandusi välja — võib-olla olid ta eelmised suhted ebaõnnestunud, võib-olla kahtleb ta minu tunnetes… Ta näis mulle häbelikuna, võimetuna oma tundeid välja näitama. Olin veendunud, et lõpuks sunnib minu suur armastus teda muutuma. Mida enam ta minust eemaldus, seda enam ma temasse kiindusin. Käitusin vastupidiselt igasugusele loogikale”.

Lahkumineku valu puhul lõikame sageli oma „saba tükkhaaval”, saame uusi hingehaavu, mis mõjuvad laastavalt meie enesehinnangule.


Toe kaotus

Lahkumine on kurb, isegi kui see toimub meie initsiatiivil. Kui aga valu ületab meie suutikkuse seda välja kannatada, üritame peatada aega, et olematut kirge kunstlikult elus hoida.

Nii juhtus Mariaga, ärimehest abielumehe kunagise armukesega. 10 aastat pärast lahkuminekut räägib naine mehest nii, nagu poleks nende vahel midagi otsustatud. Vaatamata sellele, et mees on saanud hiljuti isaks ja tal on olnud terve kollektsioon teisi armukesi, helistab Maria talle ikka veel ning on endiselt veendunud, et nad on ühel lainel ja mees armastab teda.

Psühholoogid on arvamusel, et kui me anname endale aru, kes me oleme, milleks oleme võimelised, millised on meie väärtused ja vajadused, taastume pärast suhete katkemist kergemini ja kiiremini.

Tõepärane ettekujutus iseendast on otsekui meie isiksuse selgroog, mis annab meile kindla toe ja ka paindlikkuse. Ometi ei omandata sellist enesekindlust mitte alati peredes, kus me üles kasvame. Kui suhted vanemate vahel on pingelised, ei tunne laps end ohutult, kuigi ise ei saa arugi, milles asi. Või kui tüdrukule antakse kahetisi signaale („Sa oled küll inetu, aga ikkagi kõige armsam”), siis kinnistubki tal selline arusaam iseendast. Sel juhul pole tema jaoks lahkuminek armsamast mitte ainult lahkumine lähedasest inimesest, vaid ka toe kaotus. Ning siis võib näida, et parem juba illusoorne tugi kui lõputu ebamäärasuse tunne.


Armastuseks läheb tarvis kahte

Arusaamatused armastuses peidavad endas alateadvuslikku vajadust vältida kannatusi. Sellisel moel on väljamõeldud armastusel reaalsed eelised. Kui me siin kannatame, siis teeme seda teadlikult, omal tahtel, kuigi anname endale sellest harva aru.

Ideaalses armastuses ei ole reetmist, erinevalt reaalsetest tunnetest. See ei ole armastus reaalse inimese vastu, vaid meie poolt loodud kujutluspildi vastu. See on puhas romantiline elamus, puhas igasugustest teistest motiividest, nagu kasuiha, seks, tulevikuplaanid. See on surematu — meie igaviku osa: me tunnetame, et meis endis on midagi, mis ei allu ajale. See on parim, milleks me võimelised oleme, see on meie armastuse etalon. Ning nagu iga teinegi etalon, on see ka teiste kiindumuste mõõdupuuks. Me võrdleme neid selle “puhtaima näitega”. Ideaal on ka mugav, sest on mõistetav, kuidas sellega käituda — „istuda tornis ja oodata”.

Reaalsed inimesed on aga heitliku meelega, nad võivad väsida, haigeks jääda… ja mida siis nendega peale hakata?

Armusuhetes on alati osake ebamäärasust. Fantaasiad jätavad meid ilma riskist ja pettumustest, paraku ka ammendamatutest loomingulistest võimalustest, vastastikuse tunde varjatud võludest. On ju imepärane tunda teise inimese hellust, tähelepanu ja headust. Avastades vastastikuse veetluse võlu, me teadvustame endale seda, ning leiame teineteises ammendamatu uudsuse ja rõõmu allika. Ja seda kõike PÄRISELT.

Allikas: Psihalogija