Kui ema ja isa on vanaks jäänud

Moes on olla noor ja vanadusse suhtutakse kui õnnetusse. Aga kui see õnnetus on juhtunud meie enda ema ja isaga? Ema kõrvetab toitu põhja ja isa ei suuda riiulit seina panna. Kuidas neid mõista ja tunda ka ise ennast nende kõrval hästi?

Kui jõudu enam ei jätku

Oleme näiteks harjunud, et ema valmistab lõunat kogu perele ning solvume, kui supp pole õigeks ajaks valmis saanud või kapsarullid on kõrbema läinud. Meile näib, et ta on meelega hoolimatu. Isa aga, nii osav ja nutikas, paneb juba kolmandat tundi riiulit seina, pärast on aga meie peale veel pahane.

Nad lihtsalt vananevad. Vanusega aeglustub organismi töövõime — halveneb nägemine, muutuvad maitseaistingud, raskemini omandatakse uut ning halvemini jääb kõik meelde, keerulisem on olukorda adekvaatselt hinnata. Liigutused jäävad aeglasemaks, jõudu vähemaks.

Seda on aga kole halb endale tunnistada. Ja nii püüavadki eakad inimesed varjata meie eest oma vananemist põhjendamatu sagimise, torisemise ja meie meelest rumalate solvumiste taha.

Nõuanne. Võttes vastu vanema inimese abi, tuleb ettevaatlikult doseerida tema koormust. Vanaema, kes alles hiljuti oli nii kergejalgne, pole enam võimeline lapselapsel lasteaias järel käima ning teda siis veel basseini viima, vahepeal aga ka poes sisseoste tegema. Poes tuleb sul endal ära käia. Otsusta, mis on antud hetkel kõige tähtsam, ning ära unusta südamest tänada abi eest ja seda kindlasti teiste kuuldes, eriti pere noorimate ees.

Sõnad „Ma ei kujuta ettegi, mida me sinuta teeksime” annavad vanemale inimesele uut jõudu ning kindla veendumuse, et ta on vajalik ja tähtis oma perele.

Midagi ei tohi muutuda

Vanusega väheneb märgatavalt vajadus uute muljete, tunnete ja teadmiste järele. Igasugused, isegi positiivsed muutused tekitavad rahutust ja lausa stressi. Vanemal inimesel on keeruline organiseerida korteri remonti ning isegi mööbli ümberpaigutamist.

Muutusteta elu ning harjumuspärane miljöö võimaldavad end kindlalt tunda. Mida vanem inimene, seda vähem muutusi ta igatseb.

Nõuanne. Hoidu ilma mõjuvate põhjusteta oma vanu vanemaid uude elukohta kolimast. Hea oleks varakult, kuni vanemad veel aktiivsed on, ära otsustada nende elamistingimused. Sellega võiks tegelda kohe pärast nende pensionile jäämist. Siis on emal-isal veel jõudu seada kodu oma äranägemise järgi.

Kui kavatsed ette võtta remondi, anna vanadele aega selle mõttega harjumiseks. Ära muuda sisustuses midagi. Pole vaja vanematele peale sundida oma ettekujutust mugavusest.

Muide, spetsialistide uuringud on näidanud, et harjumine selliste tühiste asjadega nagu uus tapeet ning uued kardinad võtab vanemal inimesel aega kuuest kuust kuni aastani!

Aeglases tempos

Aastatega väheneb eneseregulatsiooni võime, st võime viia oma seisund olukorraga vastavusse, järsult ümber lülituda ühelt tegevuselt teisele. Jutuajamisele tütrega, külaliste vastuvõtmisele ning arsti juurde minekule tuleb end häälestada, mõeldes varakult läbi, mida öelda, mida selga panna.

Paljud eakad inimesed elavad tundega, kohati lausa kindla veendumusega, et niipea kui neist enam kasu pole, ei vaja neid enam keegi. Seetõttu püüavad nad kõigest hingest aidata oma tööde ja õpingutega hõivatud lapsi ja lapselapsi.

Nõuanne. Koostage koos vanemate ning vanaemade-vanaisadega üksikasjalik ajakava. Leppige kokku, mida ja millal on vaja teha. See on ühtlasi austuse märk eaka inimese suhtes, kes võib rahulikult valmistuda kohtumiseks, arvestada ajaga ning planeerida oma isiklikke asju või vaba aega.

Teejoomiseks tuleb aega võtta

Noor mees kurdab, et sai vaevaga aega näpistatud, hüppamaks läbi üksinda elava isa juurest, et tunnikese jagu aidata teda majapidamises. Too aga pani ta veel teed jooma ning kukkus lobisema. Hulk aega läks raisku ning enda tööd jäid tegemata.

Nüüd kardab poeg isa külastada ning piinleb süütunde käes. Ka vana isa tunneb end süüdlasena, lisaks ka üksiku ja mitte kellelegi vajalikuna.

Nõuanne. Planeeri juba varakult oma külaskäike, veelgi parem, muuda need regulaarseks. Olgu see üks kindel nädalapäev. See aitab jagada oma aega. Väga hõivatud poeg võib helistada oma isale paar korda nädalas arvestusega, et kõnele kulub pool tundi tema kallihinnalisest ajast. Kord kuus aga, kindlaksmääratud päeval, tuleks minna külla ja koos isaga (tingimata koos!) teha vajalikud majapidamistööd. Ning suhtlemist igatsev isa jääb rahule. Pealegi näitab iga külaskäik vanale inimesele, et tal on sinu elus tähtis koht.

Südamest südamesse

Oleme juba varakult kokku leppinud, et tuleme külla, istume armastusega kaetud laua taga ja… sureme igavusest. Ema jutustab üksikasjalikult, mida ja kus ning kui kallilt ta ostis.

Mida peaksid erinevatest põlvkondadest inimesed omavahel rääkima? Elu on ju muutunud. Loomulikult on palju muutunud, ometi on jäänud samaks sellised väärtused nagu armastus ja sõprus.

Nõuanne. Ära koorma eakaid inimesi oma tööalaste probleemidega, ära väsita neid arusaamatute terminitega. Las vestlus olla kerge. Hästi sobib selleks puhuks perekondlik keelepeks.

Jättes vahele selle, mis ärritab või kurvastab, hoia neid oma asjadega kursis — kui hästi läheb lastel koolis, kuidas näeb välja tütretütre uus sõber ning et sina said tööl preemiat.

Pöördu mälestuste juurde, kuid tingimata olgu need meeldivad. Kas tead, kellega ema koolis sõbrustas? Kuidas ema-isa tutvusid? Milline spordiala meeldis kõige enam isale tema nooruses? Teame ju nii vähe oma lähedastest! Esimene armastus, koolisõprus, armsaim lasteraamat ja mänguasi. Mida mängiti tol ajal hoovis? Need teemad on huvitavad nii vanematele kui ka sulle.

Üliõpilasaastaid armastavad meenutada kõik. Vanavanemad jutustavad lastelastele meelsasti oma noorusaegadest, mis olid hoopis teistsugused kui tänapäeval. Las vanaema tuletab meelde, millal tema praeguse lapselapse ema tegi oma esimesed sammud, millal lausus esimesed sõnad.

Ka mood on üks suurepärane põhjus mälestuste heietamiseks. Naine jääb naiseks igas vanuses ning jutustab meelsasti, milline oli näiteks tema pulmakleit. Nendel teemadel jätkub juttu kauaks. Ainult et enne tuleks paika panna nende jutuajamiste kestus.

Vältimaks hilisemaid arusaamatusi ja solvumisi, tasuks varakult öelda, mis kellaks ja kuhu tuleb sul veel minna. Huvitavat vestlust saab aga ka teisel korral jätkata.

Lihtne ja raske vananemine

Vananemise kulg sõltub geneetilisest eelsoodumusest, intellektitasemest, religioossusest, eluviisidest, elukutsest ja sotsiaalsest staatusest.

„Lihtsa“ vananemise puhul toimub eluväärtuste ümberhindamine, tekivad uued huvid. Näiteks pöördub loodusteaduste uurija jumala poole, töönarkomaanist ämmast saab vapustav vanaema.

Meie aga oleme hämmingus. Me ei osanud taolisi muutusi oodata. Me arvasime, et vanemad jäävad alati selliseks, nagu neid lapsepõlvest mäletame. Seetõttu suhtume sellesse kõigesse suurte kahtlustega.

Nõuanne. Toeta oma vananevaid lähedasi nende algatustes, mis annavad nende elule uue mõtte. Mingil juhul ei tohi nende üle naerda ega neid pilgata.

„Raske“ vananemise puhul toimuvad inimeses tõsised muutused. Eakad, seda enam päris vanad inimesed, muutuvad sõnaahtraks, kahtlustavaks, kergesti ärrituvaks. Mõningad nende psüühika seisundi muutused on lühiajalised, näiteks haigushood. Teised on kahjuks pöördumatud.

Nõuanne. Konsulteeri spetsialistiga, kes määrab ravi, mis eaka inimese seisundit kergendab ning vananemise valulikkust leevendab.

Vanu inimesi tuleb armastada!

Ära püüa eakat inimest ümber teha, teda muuta või ümber veenda. Peame võtma oma vanemaid sellisena, nagu nad just on. Kellelegi ei tule ju pähe vana puu tüve ümber kujundama hakata. Nii võib puu isegi hukkuda.

Ometi püüame meie kergesti ning tagajärgedele mõtlemata ümber kasvatada oma lähedasi, kes on pika elu ära elanud; tahame muuta nende poliitilisi vaateid, ümber korraldada nende eluviise. Õpetame nii hirmus sageli oma eluõhtusse jõudnud lähedasi elama „kuidas peab”.

Samas, austades oma vanemate vaateid, harjumusi ja maitset, austame ka iseennast.

Tütar või minia, kes heatahtlikult toetab oma pensionärist ema kiindumust aiatöösse, suhtub vanemaks saades samamoodi oma huvidesse, ei pelga pensionilejäämist ega võõrdumist oma lastest.

Mees, kes kuulab sajandat korda isa või äia meenutusi noorusest, kes viisakalt arutab nendega perekonna ajalugu ning poliitilisi sündmusi, ei tunne vananedes üksindust ega arva, et ta pole mitte kellelegi vajalik. Ta tunneb end ikka võimsa sugupuu oksana, lülina põlvkondade vahel.

Kui raske on meil meie vanematega! Kui hea, et nad meil on! Me võime ema ümbert kinni võtta ja öelda: „Mul on paha. Mind ei armasta mitte keegi.” Ning ema oskab lohutada. Me võime meeleheites tulla isa juurde sõnadega: „Mu elu on täiesti viltu läinud!” Ja isa saab aru.

Vanemaid, vanaemasid ja vanaisasid, vanu ja mitte veel väga vanu, tuleb armastada. Neid ei tohi tähelepanust ilma jätta, nad peavad osalised olema pidulikel puhkudel, nende nõuandeid tuleb kuulata. Praegu. Kuni nad on veel meiega…