Kui kaob kirg: kas siis ongi kõik või saab veel suhet purunemisest päästa?

„Meie suhetest on kadunud kirg“ — varem või hiljem jõuab sellise kokkuvõtteni praktiliselt iga paar. Seda peetakse murettekitavaks märgiks, mis viitab sellele, et abielu on ohus ning tuleb asuda seda iga hinna eest päästma.

Allpool on toodud aga veidi teistsugused arvamused.

Leia lahendus

Iga paar läbib oma ühise elu kestel erinevaid suhete etappe. Romaani alguses on mees ja naine täielikult teineteisest sisse võetud, seejärel muutuvad suhted sügavamaks, seks aga harjumuspäraseks.

Kuid ka hiljem tekitavad muutused partnerites rohkem rõõmu kui kurvastust. Laste sünniga muutub nii läheduse rütm kui ka kvaliteet. Pole ju enam erilist vajadust otsida ja katsetada midagi uut — mõlemad kaasad tunnevad teineteist juba suurepäraselt ning oskavad partnerile rahuldust pakkuda. Ent seejuures suhtuvad nad ka eksperimentidesse entusiastlikult . Samas suhtutakse ka loomulikesse pausidesse ning mõõdukamasse seksiellu täiesti rahulikult.

Aga lapsed on kasvanud ning iseseisvaks saanud. Nüüd võiks arvata, et paaril on uus võimalus tagasi tulla romantika ja uute stsenaariumite juurde.

Ometi tuleb välja, et nüüdseks on midagi muutunud. Armastavad abikaasad on sattunud harjumuste ja rutiini võrku. Pikkade aastate jooksul vaibunud kirg kutsub esile vaid kahtlusi enda veetluses ning suhete perspektiivikuses. Mida siis teha? Tuleb kiiresti asuda kirge taastama: arutlema kujunenud olukorra üle, alustama taas romantiliste õhtutega. Võiks minna erootilise massaaži kursustele, õppida eksootilisi seksitehnikaid, võtta kaalust alla või muuta radikaalselt oma imidžit. Aga võib-olla on abielu end ammendanud ning on aeg suunduda uue partneri otsingutele? Või siis lihtsalt selle kõigega leppida? Inimesed elavad ju ka ilma veres pulbitsevate hormoonideta. Ehk piisab sellest, et nad on head sõbrad ning tunnevad end koos teineteisega õdusalt?
Kui kummaliselt see ka ei kõla, on viimane võimalus tõele kõige lähemal. Tuleb vaid rõhud õigesti paika panna.

Kolm ühes

Alustuseks oleks hea selgeks teha, mis see kirg siis õieti on ning milline on tema koht partnerite suhetes? On olemas terve hulk teooriaid, mis üritavad selgitada mehe ja naise liitu. Üks nendest on armastuse kolmekomponendiline kontseptsioon, mille on välja toonud ameerika psühholoog Robert Sternberg. Psühholoog eristab suhetes kolme põhikoostisosa. Nendeks on kirg, intiimsus ja pühendumus.

Esimene neist on oma olemuselt võimas energia — motivatsioon, mis äratab meis soovi kiiremini leida lähedus teise inimesega, tahtmise teda pidevalt näha, kuulata ja puudutada. Ning loomulikult seksida temaga. See on impulsiivne, plahvatuslik jõud. Mingil määral sarnaneb see hullumeelsusele. Räägitaksegi ju, et: „Ma lähen armastusest hulluks“.

Intiimsus on meie vajadus inimliku soojuse järele, emotsionaalse läheduse ja usaldusliku suhtlemise järele. See on soov jagada partneriga oma kõige sügavamaid üleelamisi.

Ning lõpuks on pühendumus. See on kahe täiskasvanud inimese teadlik otsus olla teineteisele truu, arendada ja säilitada oma suhteid igasugustes olukordades — nii rõõmus kui mures, nii heas kui halvas.

Kui on olemas kõik kolm komponenti, võib rääkida täiuslikust armastusest. Õnneseened, kes tunnevad sellist muinasjutulist tunnet, käivad loomulikult läbi ka kõik iga perekonna ette tulevad kriisid, ent saavad nendega lihtsalt hakkama. Viie, kümne ja isegi viieteistkümne abieluaasta jooksul jäävad seksuaalsuhted samale tasemele ning mitte kummalgi partneril ei teki soovi „korjata muljeid“ kõrvalt. Mõte sellest, et kellegi teisega oleks elu võinud olla parem ja eredam, ei tule neile pähegi. See on ideaalne armastus, mida kõik ootavad ja otsivad. Ometi kohtab seda haruharva.

Uus etapp

Absoluutne enamus paaridest jõuab aja jooksul sellesama Robert Sternbergi poolt kirjeldatud „armastus-sõprus“ seisundisse. Sellised suhted põhinevad intiimsusel ja pühendumusel. Paari vastastikune huvi teineteise vastu, austus, tugi, teineteise väärtuse tunnustamine ning soov jääda ka edaspidi kokku on võimalik kuni lõpuni.

Kirg möödub ja see on normaalne. Võib öelda, et isegi hädavajalik selleks, et kujundada tõeliselt lähedasi suhteid. Taltsutamatu füüsiline tõmme on alati pime: meile pole üldsegi tähtis, missugune on see inimene meie kõrval. Me kuuletume vaid oma isiklikule kuumale soovile teda omada. Samas eeldab tõeline armastus eelkõige partneri isiksuse tunnustamist. Sa oled veendunud oma tunnetes ning arvad, et just selle inimesega tahad käsikäes minna läbi oma elu, et just tema sisemine maailm on sulle huvitav, teil on sarnased eesmärgid ja väärtushinnangud, on ühine ajalugu ja saavutused. Nimelt temaga tahad sa kasvatada oma lapsi, lahendada ühiseid rahaprobleeme jne. Paaridel, kelle suhted on loomulikul moel liikunud „armastuselt-sõpruseni“, on olemas kõik šansid elada koos kuni kõrge vanaduseni.

Tuleb välja, et asetades võrdusmärgi kustuva kire ja saabuva peresuhete hääbumise vahele, tunneme asjatult muret. See aga ei tähenda üldsegi, et kaasad peaksid oma intiimelule käega lööma. Sugugi mitte — selle kallal tuleb hoolega vaeva näha. Kuigi see ei tähenda enam esialgse meeletu kire naasmist, vaid suhete arenemist ja süvenemist. Ning nimelt see on palju tähtsam ja õigem.

Psühholoog Robert Sternberg on kirjeldanud veel viit armastuse liiki, sõltuvalt sellest, millised suhete komponendid on parasjagu olemas.

Intiimsus = sümpaatia

Väga soojad vastastikused suhted, mis siiski ei eelda ei pikaajalisi kohustusi ega ka mitte füüsilist tõmmet teineteise vastu. Üldiselt võttes on see sõprus, mis võib kesta aastaid.

Kirg = armumine

Rääkides „kustuvast sädemest“, peame silmas just seda tüüpi suhteid (või suhteliselt lühikest etappi). Liblikad kõhus, vastupandamatu tõmme, hormoonid möllamas — ning ei mingit eluproosat.

Pühendumus = „tühi“ armastus

Need on paarid, kes ühinevad täiesti ratsionaalsete (näiteks materiaalsete) motiivide alusel. Nii kummaline, kui see ka ei ole, on sellistel suhetel siiski olemas võimalus ajapikku üle minna teistsugusele — kvaliteetsemale tasemele.

Kirg ja intiimsus = romantiline armastus

Selles ühenduses oleks nagu kõik suurepärane. Välja arvatud üks — romantiline armastus ei talu kohustusi.

Kirg ja pühendumus = saatuslik armastus

See on see juhtum, kui inimesed abielluvad kuuma armastuse tõttu, andmata ei endale ega ka mitte partnerile aega aru saamiseks, kes siis tegelikult nende ees seisab ning kas nad peavad tingimata astuma käsikäes kogu elu. Väga sageli lõpeb see abielu kiire lahutusega — põhjuseks on varem või hiljem üles kerkinud „lepitamatud vastuolud“.

Allikas: Good Housekeeping