“Mu mees ei käi tööl, vaid õpib ei kellekski muuks kui arstiks, aga sinna on veel pikk teekond, nii umbes 5 aastat. Ülikooli läks ta siis kui oli 25, nüüd oleme mõlemad 30. Kooli kõrvalt tal tööl käimiseks aega ei jää (tema jutu järgi), kuigi paljud ta kursusekaaslased käivad juba ülikooli kõrvalt ka tööl, osad laboris abiks või medõe abidena haiglas. Meie suhe kannatab just seetõttu, et minu arvates mees ei pinguta piisavalt. Kui väljas käime, siis mina tasun kõik arved pubis ja söögikohtades, kinos jne. Osa üürist maksab tema ja n-ö oma toidu ostab ka tema (talle endale siis) aga seda kõike muidugi õppealaenust, mis iga aastaga aina suureneb, sest ta võtab seda igal aastal.

Tunnen, et minu elu seisaks justkui paigal, mina tahaks oma kodu ja üürikast välja aga selleks peaksin mina üksi ju panustama (ostma oma elamise meile mõlemile), teisalt tunnen, et mees peaks justkui see pool olema kes pere eest rohkem materiaalselt panustada võiks. Muidu on mees tore, hea huumorimeelega ja me saame hästi läbi. Mida teha?”

Kallis lugeja, mida soovitaksid sina naistele, kelle mehed ei käi tööl?