Jagage kogemusi, eriti need, kel käsil või kel olnud pikemaajalised suhted.

Kas on olemas armastust ilma sellele eelnenud liblikad-kõhus-hullupööra-armunud perioodita?Olen mehega koos olnud 12 aastat, koos elanud 10.

Ühes naiste seltskonnas tuli jutuks, et minu suhe algas puhtalt sõprustasandil kiindumisest. Mitte mingeid liblikaid. Mitte mingit armumist. Ei minu ega minu teada ka mehe poolt.
Ühel hetkel, ajaliselt raske täpselt määratleda, millal, aga tundsime teineteist selleks ajaks umbes 4 aastat, saime mõlemad aru, et lihtsalt armastame teineteist väga. Sügavalt.
Armunud ei ole ma temasse mitte kunagi olnud, aga julgen tõesti öelda, et ma armastan teda.. Mitte nagu sõpra, vaid nagu meest ja meie lapse isa.
Teised naised tegid seda kuuldes suured silmad ning arutlesid justkui ühest suust, et ei kujutaks ettegi suhet või armastust kellegagi, kes pole neile liblikaid kõhtu toonud ja et armumine peaks olema üks esimesi samme, et üldse saaks välja areneda tõeline armastus. Nende jaoks oleks see totaalne häirekell, et tegu ei saa ju siis ometi olla tõelise härra Õigega, kui mingeid liblikaid ega kirge ei ole ei praegu ega ka varem olnud (ja tõenäoliselt ju ei tule ka).
Et mitte valesti mõista, nad väitsid ka, et loomulikult igast armumisest ei tekigi armastust, aga siiski,muutusin ausalt öeldes kohe päris nõutuks seda kuuldes.

Samas meie suhe toimib, seks on samuti ikka pigem kirglik, kui mingi “kuiv lastetegemine”.
Mõtlesin siis küsida, kas minusuguseid veel? On siis tõesti tulnud aastaid hiljem järsku see Õigem teie teele, kelle juba kaugelt ära tundsite?