"Kui raske on armuasjades selgust saada. Väga ettevaatlikult, kordagi ei ütlemata leidis ta siiski sõnad, millega teine tagasi lükata."

Katkend Elena Ferrante raamatust “Minu geniaalne sõbranna”, mis viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus.

Ma hakkasin uuesti koolis käima, mind kisti tagasi piinarikkasse rütmi, mille õpetajad meile peale surusid. Paljud eakaaslased andsid alla, klass hõrenes. Gino sai ebarahuldavaid hindeid ning palus minult abi. Püüdsin teda aidata, kuid tegelikult tahtis ta minu kodutöö lihtsalt maha viksida. Seda ma lubasin, kuid vastumeelselt: ka maha kirjutades ei pööranud ta tööle tähelepanu, ei püüdnud millestki aru saada. Isegi muidu nii korralik Alfonso sattus raskustesse. Ühel päeval kreeka keelt vastates puhkes ta nutma, mida poisi puhul peeti väga alandavaks. Oli ilmne, et ta oleks eelistanud pigem surra kui klassi ees ainsatki pisarat valada, kuid ta ei suutnud ennast pidurdada. Istusime kõik tummalt, segaduses, välja arvatud Gino, kes võib-olla pingest, võib-olla rahulolust näha, et isegi tema pinginaabril läheb halvasti, hakkas naerma. Kooli uksel teatasin talle, et selle naermise pärast ei taha ma enam temaga käia. Gino küsis murelikult: „Kas sulle meeldib Alfonso?” Selgitasin, et ta lihtsalt ei meeldi mulle enam. Ta pobises, et olime vaevalt alustanud ja et nii ei olnud aus. Ega meie vahel olnudki eriti midagi juhtunud: ükskord suudlesime, ehkki ilma keeleta, ta oli püüdnud mu rinda katsuda, aga ma vihastasin ja tõukasin ta eemale. Ta palus, et me veel natukegi jätkaksime, aga ma jäin oma otsusele kindlaks. Teadsin, et mulle ei lähe korda, kui ma kooli- ja koduteel tema seltsist ilma jään.

Minu ja Gino lahkuminekust oli möödas mõni päev, kui Lila tunnistas, et oli saanud kaks ettepanekut peaaegu üheaegselt, esimest korda elus. Ühel hommikul oli Pasquale ligi astunud, kui Lila oste tegi. Ta oli selgelt väsinud ja väga närvis. Ütles, et oli mures, kuna ta ei olnud Lilat enam kingsepatöökojas näinud ning arvas, et ta on haigestunud. Nüüd teda hea tervise juures nähes oli ta õnnelik. Rääkimise ajal ei paistnud tema näos aga märkigi mingist õnnest. Tema hääl katkes, nagu oleks ta lämbumas, ja et kurku vabaks teha, ütles ta peaaegu karjudes, et armastab Lilat. Armastab nii väga, et Lila nõusolekul on ta valmis rääkima tema vennaga, tema vanematega, ükskõik kellega, aega viitmata, et nad võiksid kihluda. Lila oli sõnatu, mõne minuti pidas ta kõike naljaks. Ma olin talle tuhat korda maininud, et Pasquale heidab talle silma, kuid Lila ei jäänud uskuma. Ja nüüd oli Pasquale siin, imekaunil kevadpäeval, peaaegu pisar silmas ning anus teda, väites, et tema elu ei maksa midagi, kui Lila ei ütleb. Kui raske on armuasjades selgust saada. Väga ettevaatlikult, kordagi ei ütlemata leidis ta siiski sõnad, millega teine tagasi lükata. Ta ütles, et temagi on Pasqualesse väga kiindunud, aga mitte nii, nagu peaks olema kiindunud oma tulevasse. Veel ütles ta, et on Pasqualele igavesti tänulik kõikide nende asjade eest, mida too on vaevaks võtnud selgitada: fašism, vastupanuliikumine, monarhia, vabariik, must turg, Comandante Lauro, neofašistid, kristlik demokraatia, kommunism. Kihluda ta aga ei soovinud, sest seda ei kavatse ta teha mitte kunagi. Lõpetuseks lausus ta: „Ma tunnen teie kõigi, Antonio, sinu, Enzo vastu sama, mida ma tunnen Rino vastu.” Seepeale pobises Pasquale: „Mina jälle ei tunne sinu vastu sama mis Carmela vastu.” Ta tormas minema, tagasi tööd rügama.

„Ja teine?” küsisn ma uudishimulikult, samas natuke ärevalt.

„Seda ei arva sa iialgi ära.”

Teise ettepaneku oli talle teinud Marcello Solara.

Seda nime kuuldes tõmbus mul sisikond krampi. Kui Pasquale armastus näitas, kui palju Lila võib kellelegi meeldida, siis Marcello, noor kena mees, rikas, autoga, jõhker ja vägivaldne, kuritegeliku ühenduse liige, see tähendab harjunud saama naisi, keda ta tahtis, ja minu silmis, kõigi minu kaasealiste silmis, tema halvale kuulsusele vaatamata või ehk just selle pärast tähendas tema armastus edutamist, kõhnukese tüdruku üleminekut naiseks, kes on võimeline panema keda tahes oma tahtmist tegema.

„Ja kuidas see sündis?”

Marcello oli autoroolis, üksi, ilma vennata, ja nägi Lilat peatänaval kodu poole kõndimas. Ta ei olnud juurde sõitnud ega Lilat aknast kõnetanud. Selle asemel jättis ta auto keset tänavat, uks lahti, ja jõudis Lilale järele. Lila kõndis edasi, Marcello tema kannul. Noormees palus andeks oma senise halva käitumise pärast, kinnitas, et Lila oleks pidanud tal noaga kõri läbi lõikama. Tuletas liigutatult meelde, kui hästi nad olid Gigliola ema peol rock’n’roll’i tantsinud, mis on selge märk, kui hästi nad kokku sobivad. Lõpuks hakkas ta Lilale rohkeid komplimente jagama: „Kui suureks sa oled kasvanud, kui ilusad silmad sul on, kui ilus sa oled.” Ja siis jutustas ta Lilale eelmisel öösel nähtud unenäost: Marcello palus tal oma pruudiks hakata, Lila vastas jaatavalt, ta andis tüdrukule kihlasõrmuse, mis oli täpselt samasugune kui Marcello vanaema kolme teemandiga kihlasõrmus. Edasi kõndides tegi Lila viimaks suu lahti, küsides: „Nii et unenäos vastasin sulle jaatavalt?” Marcello kinnitas seda ning Lila vastas: „Järelikult oli see tõesti uni, sest sa oled elajas, sina ja su perekond, sinu vanaisa, sinu isa, sinu vend ja ma ei kihluks sinuga ka siis, kui sa ähvardad mind ära tappa.”

„Sa ütlesid talle seda?”

„Ütlesin talle veel palju enamatki.”

„Näiteks?”

Kui solvunud Marcello vastas, et tema tunded on väga õrnad, et ta mõtleb ööl ja päeval armastusega ainult Lilale, et ta ei ole mingi elajas, vaid armastav inimene, teatas Lila seepeale, et kui keegi käitub nii, nagu ta oli käitunud Adaga, kui seesama inimene uusaastaööl inimesi püssist tulistab, oleks teda elajaks nimetamine selge elajaloomade solvamine. Kui Marcellole oli aegamööda pärale jõudnud, et Lila ei teegi nalja, et too peab teda tõepoolest konnast, salamandrist alamaks, vajus ta korraga ära, pobises nõrgalt: „Püssi lasi minu vend.” Juba rääkimise ajal sai ta aru, et selle lause pärast hakkab Lila teda veelgi enam põlgama. Mis oli muidugi tõsi. Lila kiirendas sammu ja kui Marcello üritas talle järgneda, käratas tüdruk: „Kao minema!” ning pistis jooksu. Marcello oli seisma jäänud, nagu ei teaks ta, kus viibib ja mida ta peaks tegema, ning kõndis, pea norus, auto juurde tagasi.

„Sa käitusid niimoodi Marcello Solaraga?”

„Jah.”

„Sa oled hull, ära vähemalt kellelegi iitsata, et sa nii tegid.”

See oli muidugi täiesti ülearune märkus, ütlesin seda ainult selleks, et võtsin juhtunut südamesse. Lilale meeldis tõsiasjade üle arutleda ja fantaseerida, kuid keelt ei peksnud ta kunagi, erinevalt meist, kes me alailma teisi taga rääkisime. Pasquale armuavaldusest rääkis ta ainult mulle, minu teada ei rääkinud ta sellest teistele kunagi. Seevastu Marcello Solarast pajatas ta kõigile. Kui ma järgmine kord Carmelat nägin, küsis too kohe: „Kas sa tead, et sinu sõbranna ütles Marcello Solarale ei?” Nägin Adat, kes teatas: „Sinu sõbranna ütles ära ei kellelegi muule kui Marcello Solarale.” Pinuccia Carracci sosistas mulle poes kõrva: „Kas on tõsi, et sinu sõbranna ütles Marcello Solarale ära?” Isegi Alfonso ütles mulle ühel päeval koolis jahmunult: „Kas sinu sõbranna ütles tõesti Marcello Solarale ära?”

Kui ma Lilaga kokku sain, ütlesin talle:

„Sa tegid rumalasti, et kõigile rääkisid, Marcello läheb marru.”

Lila kehitas õlgu. Tal oli palju tegemist õdede, venna, ema ja isaga, majapidamisega, nii et ta ei jäänud pikemaks jutustama. Vana-aastaõhtust peale tegeles ta ainult koduste töödega.