Ma hakkasin uuesti koolis käima, mind kisti tagasi piinarikkasse rütmi, mille õpetajad meile peale surusid. Paljud eakaaslased andsid alla, klass hõrenes. Gino sai ebarahuldavaid hindeid ning palus minult abi. Püüdsin teda aidata, kuid tegelikult tahtis ta minu kodutöö lihtsalt maha viksida. Seda ma lubasin, kuid vastumeelselt: ka maha kirjutades ei pööranud ta tööle tähelepanu, ei püüdnud millestki aru saada. Isegi muidu nii korralik Alfonso sattus raskustesse. Ühel päeval kreeka keelt vastates puhkes ta nutma, mida poisi puhul peeti väga alandavaks. Oli ilmne, et ta oleks eelistanud pigem surra kui klassi ees ainsatki pisarat valada, kuid ta ei suutnud ennast pidurdada. Istusime kõik tummalt, segaduses, välja arvatud Gino, kes võib-olla pingest, võib-olla rahulolust näha, et isegi tema pinginaabril läheb halvasti, hakkas naerma. Kooli uksel teatasin talle, et selle naermise pärast ei taha ma enam temaga käia. Gino küsis murelikult: „Kas sulle meeldib Alfonso?” Selgitasin, et ta lihtsalt ei meeldi mulle enam. Ta pobises, et olime vaevalt alustanud ja et nii ei olnud aus. Ega meie vahel olnudki eriti midagi juhtunud: ükskord suudlesime, ehkki ilma keeleta, ta oli püüdnud mu rinda katsuda, aga ma vihastasin ja tõukasin ta eemale. Ta palus, et me veel natukegi jätkaksime, aga ma jäin oma otsusele kindlaks. Teadsin, et mulle ei lähe korda, kui ma kooli- ja koduteel tema seltsist ilma jään.
Minu ja Gino lahkuminekust oli möödas mõni päev, kui Lila tunnistas, et oli saanud kaks ettepanekut peaaegu üheaegselt, esimest korda elus. Ühel hommikul oli Pasquale ligi astunud, kui Lila oste tegi. Ta oli selgelt väsinud ja väga närvis. Ütles, et oli mures, kuna ta ei olnud Lilat enam kingsepatöökojas näinud ning arvas, et ta on haigestunud. Nüüd teda hea tervise juures nähes oli ta õnnelik. Rääkimise ajal ei paistnud tema näos aga märkigi mingist õnnest. Tema hääl katkes, nagu oleks ta lämbumas, ja et kurku vabaks teha, ütles ta peaaegu karjudes, et armastab Lilat. Armastab nii väga, et Lila nõusolekul on ta valmis rääkima tema vennaga, tema vanematega, ükskõik kellega, aega viitmata, et nad võiksid kihluda. Lila oli sõnatu, mõne minuti pidas ta kõike naljaks. Ma olin talle tuhat korda maininud, et Pasquale heidab talle silma, kuid Lila ei jäänud uskuma. Ja nüüd oli Pasquale siin, imekaunil kevadpäeval, peaaegu pisar silmas ning anus teda, väites, et tema elu ei maksa midagi, kui Lila ei ütleb. Kui raske on armuasjades selgust saada. Väga ettevaatlikult, kordagi ei ütlemata leidis ta siiski sõnad, millega teine tagasi lükata. Ta ütles, et temagi on Pasqualesse väga kiindunud, aga mitte nii, nagu peaks olema kiindunud oma tulevasse. Veel ütles ta, et on Pasqualele igavesti tänulik kõikide nende asjade eest, mida too on vaevaks võtnud selgitada: fašism, vastupanuliikumine, monarhia, vabariik, must turg, Comandante Lauro, neofašistid, kristlik demokraatia, kommunism. Kihluda ta aga ei soovinud, sest seda ei kavatse ta teha mitte kunagi. Lõpetuseks lausus ta: „Ma tunnen teie kõigi, Antonio, sinu, Enzo vastu sama, mida ma tunnen Rino vastu.” Seepeale pobises Pasquale: „Mina jälle ei tunne sinu vastu sama mis Carmela vastu.” Ta tormas minema, tagasi tööd rügama.