"Kui sa hangid endale eskorttüdruku töö, siis kõik, mida sul teha tuleb, on ilus välja näha?"
Tõelist armastust ei ole olemas. Arvasin aastaid, et seda esineb. Uskusin isegi, et olen selle leidnud. Kui täpne olla, siis neli korda. Vaatame, kes need olid:
Taylor. Ta oli minu keskkooliaegne kallim. Me olime koos kogu keskkooliaja. Taylor oli tipp-pesapallur. Parim, keda kool eales näinud oli. Suurt kasvu, lihaseid rohkem kui ajusid, aga riist oli tal sama suur kui maapähkel. Võibolla steroidide tõttu, mida ta minu selja taga võttis. Ta hülgas mu lõpupeol. Pani ajama koos mu süütuse ja kisakoori juhttibiga. Kuulsin, et ta kukkus kolledžist välja, töötas mehaanikuna mingis nimetus linnas ning elas koos kahe lapse ja naisega, kes teda enam ei ergutanud.
Järgmine oli õppejõu assistent mu psühholoogia eriala esimesel kursusel Las Vegas Community College’is. Tema nimi oli Maxwell. Arvasin, et see kutt suudab lennata. Selgus, et ta trampis hoopis mu südamel, keppides igalt kursuselt üht tüdrukut, kelle TT (tissid ja tagumik) temas huvi äratasid. Ja TT-d oli tema ümber külluses. No olgu peale. Lõpuks tegi ta kaks tüdrukut ühel ja samal ajal rasedaks, mispeale ta visati ebasündsa käitumise pärast kolledžist välja. Juba 19-aastaselt oli tal seis selline, et kahe eri lapse emad jahtisid temalt lapsetoetust. Lõppude lõpuks oli selles ka midagi poeetilist. Tänu jumalale, mina nõudsin alati, et ta oma asjandusele kummi peale paneks, enne kui ta selle mulle sisse torkas.
Oma kahekümnendal eluaastal tegin ma õppimises pausi. Töötasin terve aasta ettekandjana MGM Grandi kasiinos Las Vegase peatänaval Stripil. Seal kohtasin ma õnnelikku number kolme, Bennyt. Ainult et mina ei olnud õnnelik ja ega temagi olnud. Ta oli kaardipettur. Ta ise ütles, et tegeleb müügitööga, töötab kasiinodes ja armastab pokkerit mängida. Meil oli tormiline suhe, mis ei olnud just kõige romantilisem. Arvan, et veetsin enamiku ajast purjuspäi tema all, kuid õnnetuseks ma uskusin, et ta armastab mind. Ta ütles seda kogu aeg. Me jõime kaks kuud, ujusime hotelli basseinis ja keppisime ööd läbi mõnes neist tubadest, mille sain hotelli poolel töötavalt sõbralt. Mina valasin sõbrale ja tema kaaslastele baaris tasuta jooke ja tema andis mulle enamikul öödel mõne toa võtme. See toimis. Senikaua, kui see enam ei toiminud. Benny tabati kaardipettuselt ja ta kadus. Esimesel aastal pärast tema kadumist olin ma arust ära. Siis sain teada, et ta oli läbi pekstud, kusjuures nii põhjalikult, et kõigest kriipsuke jäi surmast puudu. Ta oli mõnda aega haiglas ja lahkus siis linnast, jättes mu sõnagi lausumata maha.
Neljanda eksimuse kohta võiks öelda, et too oli viimane piisk karikas. Kelle pärast ma olengi kindel, et tõelise armastuse on välja mõelnud õnnitluskaardifirmad ning inimesed, kes kirjutavad armastusromaane ja romantilisi komöödiaid. Tema nimi oli Blaine, aga oleks pidanud olema Lucifer. Ta oli mahedat juttu ajav ärimees. Mõistet „ärimees” kasutan ma tinglikult. Tegelikult oli ta laenuhai. Seesama laenuhai, kes laenas mu isale rohkem raha, kui isa kunagi suudaks tagasi maksta. Alguses keskendus see laenuhai minule ja seejärel isale. Kui nüüd tagasi mõelda, siis sel ajal ma arvasin, et meie armastus on muinasjutuline. Blaine lubas mulle terve ilma kokku, kuid tegelikult paiskas ta mu maapealsesse põrgusse.
„Sellepärast ma arvan, et sa peaksid selle töö oma tädilt vastu võtma ja jutul lõpp.” Mu parim sõbratar Ginelle laksatas nätsumulli valjult mulle telefonitorusse. Tõmbasin telefoni kõrva juurest eemale. „See on tõepoolest ainus võimalus, Mia. Kuidas sa muidu kavatsed isa Blaine’ist ja ta kõrilõikajaist vabaks saada?”
Ma imesin lõpuni mullivee, mille tilgad oli California päike pudelil virvendavateks valguskildudeks pihustanud. „Ma ei tea, mida teha, Gin. Minu ümber ei vedele niisugust raha. Minu ümber ei vedele üldse mitte mingisugust raha.” Ma ohkasin ning see kõlas valjult ja ülemäära dramaatiliselt isegi mu enda kõrvadele.
„Tead mis, sa oled alati armastusse armunud olnud …”
„Enam mitte!” tuletasin ma oma eluaegsele parimale sõbrannale meelde. Telefonis kostis Vegase kära. Arvatakse, et kõrb on vaikne koht. Mitte peatänaval! Rahaautomaadid kõlisesid ja kellad helisesid ühtlase suminaga olenemata sellest, kus sa olid. Seda ei saanud vältida. „Ma tean, ma tean.” Ta sättis telefoni paremasse asendisse, nii et see hakkas mu kõrvas ragisema.
„Aga sulle meeldib seks, eks ole?”
„Ma pole Barbie, Gin. Ma oskan arvutada. Palun ära küsi mult rumalaid küsimusi! Ma suren siin ära.” Või õigemini sureb minu isa, kui mul ei õnnestu miljoni dollariga välja ilmuda.
Ginelle oigas ja näris nätsu. „Ma pean silmas seda, et kui sa hangid endale eskorttüdruku töö, siis kõik, mida sul teha tuleb, on ilus välja näha ja palju keppida, eks ole? Sa ei ole kuude kaupa saanud. Võiksid hoopis sõitu nautida, mis?”
Gine lle juba oskas nii rääkida, et hästi makstud eskorttüdruku amet kõlas kui unistuste töö. „See ei ole „Pretty Woman” ja mina ei ole Julia Roberts!”
Läksin oma mootorratta Suzuki GSXR 600 juurde, mida ma kutsun lihtsalt Suziks. Mootorratas oli ainus väärtuslik asi, mis mulle kuulus. Heites jala üle istme, sättisin telefoni paika ja seadsin valjuhääldile. Jaotasin oma pikkade mustade lokkide kuhila kolme jakku ja põimisin need osavalt paksuks patsiks. „Ma tean, et tahad lihtsalt aidata, ja ausalt öeldes ei tea ma, mida peaksin tegema. Ma ei ole hoor. Vähemalt ei taha ma olla hoor.” Paljas mõte sellest tekitas mu sees hirmujudinaid. „Aga ma pean midagi välja mõtlema. Saama korraliku hulga raha ja kiiresti.”
„Jaa, ma kuulen jah. Anna teada, kuidas kohtumine Exquisite Escortsiga läks. Helista mulle täna õhtul, kui saad! Pagan, ma jään proovi hiljaks, pean veel ümber riietuma!” Ta hääl muutus toimekaks ning ma võisin kujutleda teda ummisjalu läbi kasiino tööle tormamas, endal telefonivastuvõtja kõrva külge kinnitatud, pööramata vähimatki tähelepanu neile, kes teda vahtima jäid või kuutõbiseks pidasid. See tegigi ta nii eriliseks. Ta rääkis asjadest alati nii, nagu need olid. Täpselt nagu minagi.
Ginelle töötas Vegases asuvas Dainty Dolls Burlesque Show’s. Mu parim sõbratar oli lühikest kasvu ja armsa olemisega ning teadis täpselt, kuidas oma tagumikku kõige lahedamalt keerutada. Mehed üle kogu maailma tulid vaatama nilbet striptiisišõud. Sellest polnud aga abi, et mind või mu vanameest välja lunastada — ega ma oleks palunudki.
„Okei, ma armastan sind,” ütlesin armastusväärselt ning lükkasin juuksepalmiku nahkjaki kaelusesse, nii et see langes alla abaluude vahele.
„Ma armastan sind veel rohkem.”
Keerasin mootorratta süütevõtit, käivitasin mootori ja panin kiivri pähe. Libistasin telefoni jaki sisetaskusse, andsin gaasi ja kihutasin minema — tuleviku poole, mida ma endale ei soovinud, aga mida mul polnud võimalik vältida.
