Kui sa küsid eneselt: milleks elada?

 (75)
depressioon2
Scanpix

Hingevalu võib meid tabada mistahes ajahetkel ja selle üle juurdlemine on andnud tegevust paljudele mõtlejatele, kirjanikele ning kõigile, kes antud tundega on pidanud silmitsi seisma, kuid olukord annab märku võimalikust depressioonist, tuleks kindlasti otsida abi.

Väga paljud on tabanud end eksistensiaalsetelt mõtisklustelt. Sellised mõtted tekivad tavaliselt siis, kui elus on raske, kui teil on valus. Valu ise on elu loomulik osa ja seda tunnevad vahel kõik. Sõltumata valu liigist, on sellest alati midagi õppida. Valusad hetked jäävad hästi meelde ja need hetked annavad kogemuse, mis võimaldavad juhtunu taaskordumist vältida.

Kui oled jõudnud küsimuseni: “Milleks elada?” siis peatu korraks ja esita küsimus uuesti, teisiti: “Miks ma olen elanud?” Teie senisel elul on kindlasti olnud oma põhjused.

Kõigel, mis meiega juhtub, on mingi põhjus. Kõik saab millestki alguse. Nähtused, mis meiega juhtuvad, võivad saada alguse mõnest sündmusest või mõttest, mis kutsub esile sellele järgneva. Analüüsides juhtunu põhjuseid, on võimalik saada selgust ja leida lahendusi. Nii jõuame tõeni.

Soov tekkinud olukorda mõista ja teada saada, mis ühe või teise ebameeldivuseni viis, sunnib inimest mõtlema. Mõtlemine ise aga on omakorda sageli probleemi allikaks, sest inimesetel on kalduvus ennast selles osas liigselt pingutada. Selline tarbetu pinge aga ei ole vajalik — liiga sügavale ei ole alati mõistlik kaevuda.

Tuntud mõtlejad on arvanud, et inimese elu eesmärk on mure ja piina vältimine ning naudingu otsimine. Sellel mõttel on tõepõhi all, sest kes meist ei tahaks ennast koguaeg hästi tunda ja omada oskust nautida elu?

Elu nautimine on oskus

Seda võib nimetada ka andeks, millega meist mõni on õnnisatud ja teised mitte. Need, kel puudub oskus elu nautida, on kahtlemata õnnetumad, hapramad ning vastuvõtlikumad kõigele negatiivsele.
Kui tunne on selline, et enam ei jaksa, lihtsalt ei jõua, siis siinkohal on alati võimalus valida, kas minna edasi või jääda seisma. Jätkame teekonda või mitte, igal juhul langetame valiku.
Depressiooni ajal võime end tabada mõttelt: „Ma ei oska puhata ja ei leia endas liikumapanevat jõudu.“ Samuti võib olla probleem motivatsiooni leidmisel — ei leita midagi, mis paneks elu nautima ja sellest osa võtma.

Võib tekkida näiteks küsimus: „Mis peaks minus tekitama tahte minna igal hommikul tööle, avada uksi ja kulutada aastaid samu ukselinke?“ Sellelaadsed küsimused on märk sellest, et te vajate abi ja tuge. Teile oleks vaja kedagi, kellega antud teemade üle oleks võimalik arutada. Sellise inimese leidmine ei ole sugugi lihtne. Olemasolevate tuttavate seast otsides võib jääda hätta. Siinkohal tuleks kaaluda professionaalse abi otsimist. Selliste hädade korral on võimalik abi saada psühhiaatrilt või/ja psühholoogilt. Nende poole pöördumine ei ole häbiasi, kuid ometigi kardetakse seda teha. Ei ole harvad juhused, kus professionaalset abi otsitakse alles siis, kui enam muud väljapääsu ei ole, st olukord on läinud nii raskeks, et enam omal käel hingehädast vabaneda ei ole võimalik. Abi tasub alati otsida! Mitte keegi peale teie enda ei pea ka teadma seda, et käite psühhiaatri või psühholoogi juures.
Depressiooni ajal on inimesel kalduvus analüüsida eksistentsiaalseid küsimusi ja proovitakse neile lahendust leida, mõeldakse süvitsi elust ja üritatakse leida põhjuseid elamiseks (juhul kui terviseseisund on raskem).

Vähene huvi elu ja ümbritseva vastu on depressiooni puhul tavaline nähtus. Soov alla anda näib vägagi sageli ahvatlev, eriti kui teid vaevab lootusetus ja kui tundub, et kõik on mõttetu. Kõik ei ole mitte kunagi mõttetu! Enne haigust (depressiooni) oli teil kindlasti mõtteid, mida enda eluga peale hakata. Kõik need aastad, mil olete elanud, on miski teil eluvaimu sees hoidnud. See eluvaim tuleb uuesti üles leida ja kui te ei suudagi leida midagi, mis „sunniks“ elama, siis elage vastu tahtmist. Kõlab küll veidralt, et inimene peaks vastu tahtmist elama, kuid sellega on nii, et elus tuleb palju asju teha vastu tahtmist. Näiteks olete pidanud varakult hommikul tõusma, kuigi hea meelega oleksite kõik need aastad parema meelega maganud kauem kui lubatud. Sellist elu ei ole tõenäoliselt olemas, kus kõik oleks 100% meeldiv ja nauditav. Meeldivate hetkede ootus annab meile soovi elada — oodake neid hetki ja planeerige ning mõelge, mis võiks teile meeldida!

Depressioon põhjustab ja süvendab negatiivset mõtlemist. Haiguse ajal võib mõtlemine olla moondunud äärmiselt pessimistlikul moel ja maailm tundub sünge ning kõle paik. Väga tavaline on, kui näeme kõike mustades värvides ja otsime kõiges halba, sest negatiivne mõtlemine on depressiooni lahutamatuks osaks.
Saades jagu depressioonist, muutub ka inimese vaade elule ja see raske aeg võimaldab iseennast paremini tundma õppida. Läbi selle haiguse on võimalik avastada uus elu ja meid ümbritsev võib omandada hoopis teise tähenduse, st inimene hakkab paremini eristama olulist ebaolulisest.

Näidismõtteid, mis võivad haiguse ajal esineda

„Kogu elu tundub igav“ — Selliselt mõttel võite ennast tabada näiteks siis, kui olete üski kodus ja teil ei ole parasjagu tegevust, millega oma aega sisustada. Tegevusetus tekitab negatiivseid mõtteid. Loomulikult tundub elu depressioonis inimesele igav, kui ta ainult lamab või istub ja vaatab lihtsalt seina. Selline „tegevus“ süvendab depressiooni ja tekitab uusi negatiivseid mõtteid. Negatiivsed mõtted võivad hakata teie elu niivõrd häirima, et teil tekivad lõpuks enesetapumõtted, millega võitlemine on väga raske.

„Mul ei ole mitte midagi teha“ — Meelepärase tegevuse puudumine võib tekitada depressiooni, kuid ei pruugi. See on vaieldav. Mõni inimene on enamuse ajast hõivatud mitte meelepäraste tegevustega, kuid ometigi tal ei teki depressiooni.
Alati ei ole ka vaja paaniliselt sukelduda argitoimetustesse. Kui te parasjagu ei ole hõivatud tööga või muude kohustustega, siis miks mitte istuda lihtsalt televiisori ette ja samal ajal nautida näiteks jäätise söömist.

„Mul napib energiat ja jõudu“ — Jõuetus on depressiooni tavaline sümptom. Tihti tuntakse, et ei olda väikseimakski jõupingutuseks võimeline. Depressioon vähendab töövõimet ja nii mõnelgi juhul ei olda enam üldse suuteline töötama ning inimene vajadusel hospitaliseeritakse, sest nii tagatakse õige ravi.

„Mul on valus“ — Vahel on hinges tohutu valu. Oodatakse, millal see piinarikas päev ükskord läbi saab. Järgmisel päeval hakkab kõik uuesti peale. Tavaliselt inimene tunneb, et ta pole midagi väärt ning ta on teistele tühi koht. See valu võib kesta nädalaid, sõltuvalt depressiooni raskusastmest. Tavaliselt õnnestub ravimite abil meeleolu tõsta.

„Mul kaob jälle jõud ja eluisu ära. Olen nii väsinud ja ei suuda võidelda“ — Meeleolu võib depressiooni ajal kõikuda äärmusest äärmusesse. Ühel hetkel ollakse tulvil energiast ja inimene jätab teistele mulje, nagu ta oleks täiesti terve. Kui meeleolu uuesti alaneb, siis tihti sõbrad või tuttavad mõtlevad, et depressiivne inimene tahab, et teda rahule jäetakse. Ta hakkab teisi tõrjuma ja võib tekkida konfliktne käitumine. See raskendab depressiooni ning teeb sõbralike suhete hoidmise teistega keeruliseks. Temast hakatakse eemale hoidma. Tavaliselt vajab inimene sellises seisus psühholoogi abi, sest üksi on oht, et haigus lõpeb surmaga — enesetapuga. On väga oluline, et inimene saaks adekvaatset ravi.
Kogu selline probleemide rägastik, mis depressiooni tagajärjel tekib on inimesele äärmiselt kurnav ning ta vajab toetust, kas lähedaste inimeste ja/või psühholoogi oma.

Kõige mustemad mõtted

Otsi võimalikult kiiresti abi!
Räägi oma perearstiga või pöördu psühhiaatri poole. Psühhiaatriakliinikus võtab vastu valvearst, kellele saad enda murest rääkida.
Helistage kiirabisse.
Psühhiaatriakliinikus saate õiget ravi ja personal jälgib teie käekäiku ning aitab igati kaasa paranemisele.

Tartu Psühhiaatriakliiniku valvearst ja valveõde
24h telefon 731 8764

Enesetapu ja surmamõtted on depressiooni puhul tavalised nähtused. Neil mõtetel tuleb lasta lihtsalt olla — need mööduvad, küll mitte täna ega homme, need mõtted võivad kaduda alles nädalate pärast. Tuleb lihtsalt elada koos nendega ja vaadata kõrvalt nende möödumist. Võimaluse räägi ka neist mõtetest kellegagi.

Kui märkad, et sinu sõber või tuttav on pärast pikka masendusperioodi ühtäkki hooletuks ja naudinguotsijaks muutunud, võib tegu olla nö musta stsenaariumiga: sõber üritab võtta elust veel viimase. Sest enamasti on enesetapp pika planeerimise ja ettevalmistuse tulemus. Püüa välja selgitada kas see on reaalne plaan või on see vaid peast läbijooksnud mõttevälgatus. Mõlemal juhul suhtu teemasse siiski täie tõsidusega ja aita abi leida.

Fakt on, et depressioon on tõsine haigus ja selle ravimata jätmine võib saada saatuslikuks. Risk on olemas isegi inimesel, kelle puhul seda välisel vaatlusel ei ütleks.