Kuidas abielus inimesed ei ometi taipa, et vallalistelt ei ole viisakas armuelu kohta pärida?

Katken Helen Fieldingu teosest "Bridget Jonesi päevik", kirjastuselt Varrak. Loe ka eelmist osa: Erakordselt kehv aasta algus: liigsed kilod, ülemäära palju alkoholi ja suitsetamist

„Vabandust. Ma eksisin ära.”
„Eksisid ära? Mis me küll sinuga peale hakkame? Tule edasi!”
Ta juhtis mu jääklaasist uksest elutuppa, hüüdes: „Kuulete kõik, ta eksis ära!”
„Bridget! Head uut aastat!” hüüdis kollases rombidega kampsunis Geoffrey Alconbury. Ja ahvis mulle lähenedes Bruce Forsythi, haarates mu embusesse, mille peale oleksid arstid kohe päästeameti kutsunud.
„Hmmhmmphm,” ütles ta, minnes näost tulipunaseks ja kergitades värvlist pükse. „Millisele kõrvalteele sa sõitsid?”
„Number 19, aga seal oli takistus…”
„Number 19! Una, ta pööras number 19-le! Juba alguses lisasid sa oma teekonnale tubli tunni. Tule, ma otsin sulle midagi juua. Kuidas siis armuelu kah on?”

Oh issand! Miks küll abielus inimesed ei taipa, et seda pole enam viisakas küsida? Meie ei torma ju nende juurde, üürates: „Kuidas abielu ka on? Ikka veel seksite?” Kõik teavad, et kolmekümneselt pole kohtamine enam muretu kõigeks-valmisolek nagu kahekümnekaheselt ja ilmselt kõlaks aus vastus nõnda: „Tegelikult ilmus mu abielus armuke eile õhtul välja sukahoidja ja väikese armsa angooravillase kampsiku väel ning teatas, et ta on gei/seksisõltlane/narkar/suhtefoobik, ja peksis mu kunstpeenisega vaeseomaks,” mitte aga: „Hiilgav, tänan.”
Kuna ma pole loomupärane valetaja, vastasin Geoffreyle häbelikul mõminal: „Hästi”, mille peale tema kõmistas: „Järelikult sul pole ikka veel oma poissi!”

„Bridget! Mida me küll sinuga peale hakkame!” ütles Una. „Ah teid, karjäärinaisi, kas ma siis ei tea! Aga seda ei saa lõpmatuseni edasi lükata, tead küll. Tik-tak-tik-tak.”
„Jah, kuidas küll õnnestub ühel naisel sinu vanuses ikka veel vallaline olla?” möirgas Brian Enderby (abielus Mavisega, kunagi Ketteringi Rotary klubi president), vehkides oma šerriklaasiga. Õnneks isa päästis mu.
„Mul on väga hea meel sind näha, Bridget,” ütles ta, võttes mul käe alt kinni. „Sinu ema pärast on Northamptonshire’i konstaablid valmis terve maakonna hambaharjadega läbi kammima, et aga sinu tükeldatud säilmeid leida. Tule ja näita end elusuuruses, nii et ma saaksin ka lõbutsema hakata. Kuidas varsti rattad alla saav kohver ka on?”
„Üle mõistuse suur. Kuidas kõrvakarvade käärid on?”
„Oh, imetlusväärsed – käärjad, kas tead.”

Kõik paistis nagu korras olevat. Kui ma poleks kohale tulnud, oleksin end pisut halvasti tundnud, aga Mark Darcy… Öäk! Kui ema juhtus viimastel nädalatel helistama, siis ma muud ei kuulnudki, kui: „Muidugi mäletad sa Darcysid, kullake. Nad käisid meil külas, kui me elasime Buckinghamis ja sina ja Mark mängisite lastebasseinis!” või jälle: „Oh, kas ma ikka mainisin, et Malcolm ja Elaine võtavad Marki uusaastapeole kaasa? Kuuldavasti tuli ta just Ameerikast tagasi. Lahutatud. Otsib maja Holland Parkis. Ta nägi oma naisega näguripäevi. Jaapanlanna. Väga julm rass.”
Järgmine kord, täiesti ootamatult: „Kas sa mäletad Mark Darcyt, kullake? Malcolmi ja Elaine’i poeg? Üks nendest superheadest advokaatidest. Lahutatud. Elaine räägib, et Mark töötab kogu aeg ja on kohutavalt üksik. Ma arvan, et ta vist tuleb Una uusaastapeole.”

Ei tea, miks ta ei öelnud mulle lihtsalt: „Kullake, palun vii Mark Darcy sel kalkuniõhtul voodisse, ah? Ta on väga rikas.”
„Tule ja saa Markiga tuttavaks,” trillerdas Una Alconbury, enne kui olin jõudnud joogi kurgust alla saada. Alanduste skaala üks tasand on olla mehega oma tahte vastaselt seljataga paari pandud, aga hoopis teisest ooperist on lasta terve toatäie vanemate sõprade pilkude all Una Alconburyl end sellesse sõna otseses mõttes tirida, ise samal ajal vinge pohmelli all kannatades.

Rikas, julmast naisest lahutatud, üsna pikka kasvu Mark seisis, selg toa poole, ja uuris Alconburyde raamaturiiulite sisu: peamiselt nahkköites teosed Kolmandast Riigist, mida Geoffrey Reader’s Digestist tellib. Mulle tundus üpris naeruväärne, et inimese nimi on härra Darcy ja ta seisab omaette, teisi peolisi põlastades. See teeb umbes sama välja, kui su nimi on Heathcliff ja sa tahad terve õhtu aias veeta, karjuda „Cathy!” ja peaga vastu puud taguda.
„Mark,” ütles Una, nagu oleks ta üks jõuluhaldjatest. „Tahaksin sind ühe väga toreda inimesega tuttavaks teha.”

Mark pööras ringi ja see, mis oli paistnud süütu meresinise sviitrina, osutus tegelikkuses V-kaelusega kollaste ja siniste rombidega džempriks, selliseks, mida armastavad kanda meie eakamad spordireporterid. Nagu mu sõber Tom ikka märgib, on lihtsalt hämmastav, kui palju aega ja raha saab säästa kohtingutemaailmas, kui oskad vaid pisiasjadele tähelepanu pöörata. Valge sokk siin, paar punaseid trakse seal, pehme hall king ja haakrist on sageli peaaegu kõik, mis meil tarvis, mõistmaks, et pole mingit mõtet telefoninumbreid üles kirjutada või üritada kalleid lõunasööke välja pressida, kuna sellest ei tule lihtsalt midagi välja.
„Mark, see on Colini ja Pami tütar Bridget,” ütles Una, minnes üleni roosaks ja kõhevile. „Bridget töötab kirjastuses, eks ole, Bridget?”
„Jah, tõepoolest,” ütlesin mingil põhjusel sellisel toonil, nagu oleksin helistanud raadio soovisaatesse ja tahtnud küsida Unalt luba, tervitamaks oma sõpru Jude’i, Sharonit ja Tomi, oma venda Jamie’t, kogu toimetuserahvast, ema ja isa ning muidugi uusaasta kalkunikarri peol viibijaid.

„Noh, ma jätan noored nüüd omavahele,” teatas Una. „Olen kindel, et te olete meist, vanakestest, surmani tüdinud.”
„Üldsegi mitte,” kinnitas Mark Darcy kohmetult, üritades kuidagi naeratust näole manada, mille peale Una, olles enne silmi pööritanud, käe rinnale asetanud ja kuuldavale toonud tiliseva naeru, viskas pea selga ning jättis meid lahkudes kohutavasse vaikusesse.
„Ma, eee… Kas te loete… ee. Oled sa hiljuti mõnd head raamatut lugenud?” küsis Mark.
Issand halasta!

Ragistasin palavikuliselt ajusid, üritades meelde tuletada, millal ma viimati korralikku raamatut lugesin. Kirjastuses töötamisega on see häda, et vabal ajal lugeda teeb umbes sama välja, kui oled koristaja ja tuustid õhtuti prügitünnides ringi. Mul oli pooleli Jude’ilt laenatud „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt”, aga ma arvasin, et kuigi ilmselgelt veidrik, pole Mark Darcy siiski veel valmis end marslaseks tunnistama. Siis tabas mind geniaalne vaimuvälgatus.

„Susan Faludi „Tagasilöök”,” teatasin võidukalt. Ahhaa! Ma polnud seda tegelikult küll lugenud, aga kuna Sharon oli sellest nii palju jahunud, tundsin, et valdan ainet vabalt. Igatahes täiesti lollikindel valik, sest polnud mingit võimalust, et ruudulises džempris paipoiss oleks lugenud viiesajaleheküljelist feministlikku üllitist.
„Oo, kas tõesti?” ütles ta. „Ma lugesin seda kohe, kui see välja tuli. Kas sa ei leia, et see on peaaegu puhas ühepoolne argumenteerimine?”
„Oh, mitte just päris puhas…” rabasin umbropsu, üritades leida moodust, kuidas sellest kõneainest vabaneda. „Kas sina olid kah vana-aastaõhtul vanemate juures?”
„Jah,” sõnas ta innukalt. „Sina ka?”
„Jah. Ei. Ma olin Londonis ühel peol. Praegu olen tegelikult kerges pohmellis,” vadistasin närviliselt, et ema ja Una ei arvaks, et ma olen meestega suheldes nii võimatu, et ei saa isegi Mark Darcyga hakkama. „Minu meelest ei tohiks uueks aastaks tehtud otsused tehnilistel põhjustel hakata kehtima 1. jaanuaril, kas sa ei leia? Kuna tegemist on vana-aastaõhtu jätkuga, siis tõmbavad suitsetajad ahelas ega saa ju oodata, et nad jätaksid kella kukkumisel kohe järele, endal selline hulk nikotiini juba sees. Ja ka dieeti pole hea alustada, sest sa ei suuda ju mõistlikult süüa, kuna pead olema iga hetk valmis manustama kõike vajalikku, et pohmellist vabaneda. Arvan, et oleks mõistlikum, kui vastuvõetud otsused hakkaksid kehtima 2. jaanuaril.”

„Võib-olla peaksid midagi sööma,” ütles ta, kapates järsku toidulaua poole ja jättes mu üksinda riiuli juurde seisma, sellal kui kõik teised mõtlesid: „Ah sellepärast siis Bridget polegi abielus! Mehed põgenevad tema eest.”

Tutvu raamatuga Varraku lehel!