Kuidas elada üle lahkuminek ja armuda teisesse...
Sa ärkad hommikul teadmisega, et läksite lahku ning sul on valus ja sind valdab enesehaletsus. Kõnnid tänaval ja sulle näib, et ta tuleb sulle kohe vastu, hüüab sind ja kõik on jälle hästi…
Paljudel sellisesse olukorda sattunud naistel on raske näha lahutuses positiivseid külgi. Naine kaotab eneseusu, ta lihtsalt ei tea, kuidas edasi elada. Ja siiski… Just sel ajal on võimalik luua endale teine, palju õnnelikum tulevik.
Tühjusetunne
Katkenud armastus valmistab alati kannatusi. Näib, et oleme kaotanud enamat kui hingesugulase. Me oleme kaotanud osa iseendast. See tunne tekib seetõttu, et armastus loob illusiooni täiuslikkusest. Me arvame, et oleme leidnud oma teise poole. Armastades ja olles armastatud, kujutleme, et just see ongi meie elu mõte.
Tegelikult pole see aga nii.
Kui selgub, et see, keda me armastasime, ei olnudki osake meist, et tal on oma isiklik tahe, siis puruneb illusioon. Ning tekib oht koos sellega kaotada ka oma elu mõte.
Tühjusele korteris hüüab vastu tühjus meie hinges. Mõnedki naised tunnevad täielikku segadust ja kurnatust.
Mõista lahkumineku põhjusi
Mitte alati pole nii, et „halb“ läheb, „hea“ aga jääb hüljatud ohvrina maha. Vahel on nii, et üks partneritest, teadvustades, et suhted on ummikusse jooksnud, kaotab lihtsalt stiimuli ühiseks eluks ning jätab teise ilma erilise kahetsuseta maha.
Vahel aga süttib ühel partneritest kõikeneelav kirg. See, kes maha jäetakse, peab üle saama vihast „reeturi“ vastu… ja kibedast pettumisest iseendas. See võib õnnestuda, kui küsida endalt ausalt: mis siis selles suhtes valesti läks? Mõtle, mida te koos tegite, milliseid ühiseid otsuseid vastu võtsite? Kas te täitsite kahepoolset „lepingut“ — olla truu ja tunnistada mõlema sõltumatust? Kelle käes oli perekonnas võim? Kes otsustas puhkuse küsimusi, organiseeris ühist elu, laste haridust?
Ausad vastused nendele küsimustele aitavad vältida samu vigu tulevases uues liidus.
Tunnistada kaotust
Suhete purunemise korral on meil kahju mitte ainult sellest, mis meiega juhtus, vaid ka sellest, mis oleks võinud veel olla. Seda kaotust tuleb tunnistada ja end tühjaks nutta. On kasutu teha nägu, et kõik kulgeb vanaviisi. Anna oma kurbusele aega, et lahutada minevik olevikust. Vaid siis tekib võimalus vaadata ka tulevikku.
Mida nimelt me siis kaotasime? Arutledes selle üle, saame võimaluse mõista, millistele meie vajadustele meie partner vastas. Ja millistega neist vajadustest saame ise hakkama, millisteks aga vajame teisi inimesi.
Selles kaotuses on olemas veel üks oluline osa — me jäime ilma võimalusest teisele oma tundeid väljendada — olgu nendeks armastus või vihkamine. Tahaks teda üle külvata etteheidetega või suruda vastu südant … kuid kõrval ei ole paraku enam kedagi. Kuidas siis olla?
Tuleks õppida materialiseerima oma tundeid. Näiteks võiks oma emotsioone joonistamise või värvide abil väljendada. Võib aga kasutada ka plastiliini või mingit teist materjali — kasvõi kududa või heegeldada. Nii saame võimaluse „näha“ ja „katsuda“ oma tundeid ning samaga lükata need endast kaugemale ja lõpetada enda samastamine nendega.
Naised kannatavad rohkem
Naistel on eriti tugev hirm jääda mahajäetuks, kuna lapsepõlves elasid nad juba kaks korda üle eemaletõukamise. Vastavalt Freudi teooriale tahab väike tüdruk alateadlikult saada emalt tingimusteta armastust ja fallost — kui võimu sümbolit elu üle. Saamata seda ja olles seetõttu õnnetu, pöördub ta isa poole. Ja milline on tema pettumus, kui talle saab selgeks, et isa armastab tema ema ning tema ei saa ema kohta üle võtta.
Kogu oma elu üritab naine alateadlikult seda pettumust korvata, ning osaliselt see tal ka õnnestub suhetes armsamaga. Lahkuminek tollest tuletab aga taas meelde lapsepõlve alateadlikud üleelamised ning äratab kauge lapsepõlve hirmu jääda hüljatuks.
Mehed sõltuvad vähem teisest inimesest. Poisil on juba fallos, seega ta pöördub lapsepõlves otse ema poole, seejuures jääb isale võistleja roll. Meest erutab rohkem küsimus, kuivõrd ta ise on võimeline naist õnnelikuks tegema ja oma elujõudu ning –võimu ilmutama. Tema hirm saada mahajäetuks ei ole nii sügav kui naisel, ning tal on kergem vabaneda sellest mõningate armuseikluste abil.
Mõtestada
Rinnast võõrutamine, esimesed sammud, esimene koolipäev ilma vanemateta, suvelaager, lahkumised sõpradest ja armastatust… Iga lahkumise uus kogemus ärataks justkui taas ellu eelmised. Et elada üle lahkumisvalu, tasuks otsida abi tööst, sõpradelt või spetsialistilt. Tuleks üritada tõsta oma enesehinnangut, meelde tuletada olnud edukaid ettevõtmisi, püstitada uusi eesmärke. Ja ei ole tingimata tarvis nõuda endalt suuri saavutusi. Vahel on ka kodunt väljumine või nõude pesemine võit enese üle. Enesekiituski tuleb suuresti kasuks. Tee endale selgeks, et sinuga on kõik korras, sõltumata sellest, millised partnerid on või olid su kõrval.
Samm sammu haaval tuleb tagasi elu mõte. Tasahaaval saab selgeks, et üksindus avab meile võimalusi, millest varem ilma olime. Elades koos teisega tuleb pidevalt arvestada tema soovidega. Ning kui pidi valima, siis tavaliselt enda kahjuks. Ja kui siis avastad äkki, et võib toimida vastavalt enda soovidele, siis näib see kui vabanemine, kui kauaoodatud kohtumine iseendaga.
Lahkuminek annab meile võimaluse muuta harjumusi, taastada suhtlus vanade sõpradega… Just üksinduses avastame äkki, et me pole üldsegi mitte üksi. Avastame endis jõudu ja ressursse, mille olemasolust meil aimugi ei olnud, veendume, et võime ka ise elada. Enamgi veel — võime elust rõõmu tunda.
Valmistuda uueks kohtumiseks
Aga mis siis, kui olles küllalt nautinud üksindust, tahame taas kohata kedagi? Kuidas teada saada, et see aeg on nüüd käes?
Seda on lihtne ära tunda: saabub aeg, kui lahkumisvalu ei piina meid enam. Samas on tähtis ära oodata, et haavad paraneksid. Ei ole vaja alluda ahvatlusele leida kiiresti uus armastus. Sel juhul on risk luua sõltuvuse suhted, tehes partnerist oma valuvaigisti ja kannatades iga kord, kui teda pole lähedal.
Enne, kui tuleb uue kohtumise aeg, peaks enda jaoks lahendama kolm probleemi…
1. Tuleb oma iseseisvus muuta maksimaalselt täiuslikuks ja huvitavaks.
2. Tuleb teadvustada endale, mida tahaksime teise inimese abil sellesse iseseisvusesse lisada. See ei ole enam see vajadus, mis tõi meid eelmiste suhete juurde. Oleme ju nüüd uuel eluetapil. Muutunud on meie iga, sotsiaalne seisund ja loomulikult — soovid.
3. Tuleks üritada ette kujutada, mida tahame ise teisele inimesele anda.
On ka võimalik, et mõni eelistab loobuda uue perekonna loomisest üldse. Talle piisab vaid enamvähem korrapärastest kohtumistest, ühistest reisidest…
Elanud üle kriisi ning näinud vaeva „vigade paranduse“ kallal, astume uude armastusse vähem nõudlikena ja enam avatumatena, tuues kaasa enese mõistmise kogemuse, mida võime jagada oma tulevase partneriga.
