Kuidas kohelda tobusid ehk neid, kes ei ole sellised nagu sina ise?

 (31)
Näide päriselust!
Kuidas kohelda tobusid ehk neid, kes ei ole sellised nagu sina ise?
Foto: Unsplash

Üks mees ütles kunagi (väidetavalt iroonilise naeratusega, kuid vaikselt), et intelligentsuse definitsiooni kohaselt oled sa siis, kui sa minuga nõustud, arukas. Aga kui sa minuga ei nõustu, siis oled sa ilmselgelt ja kahtlusteta idioot.

Ma eeldan, et sina oled piisavalt arukas, et sellest sõnumist õigesti aru saada. Aga kui rääkida tõsiselt, siis on kindlasti kõik endalt vahel küsinud, miks teine inimene asjadest paremini aru ei saa. Nagu ma sisse­juhatuses ütlesin, hämmastas mind nooruses sageli tõsiasi, et inimesed, kes paistavad väga arukad, võivad samal ajal olla täielikud idioodid. Nad ei näe asju nii nagu mina. Mõned inimesed ütlevad selle kohta, et neil puudub õige intellektuaalne elastsus, kuid nad kasutavad sellist väljendit ainult seetõttu, et liiga hea kasvatus ei luba neil välja öelda sõna „idioot”.

Seega on inimesed ilmselt erinevad

Mida tuleks ette võtta sellega, et inimesed on nii erinevad? Et nad reageerivad ja tegutsevad täiesti erineval viisil? Ja kas on võimalik olla samal ajal mitut erinevat tüüpi inimene? See on huvitav küsimus. Aga kui oleks võimalik käituda 100% nagu kameeleon — kas oleks hea mõte seda proovida? Inimestele on omane olla need, kes nad on, see tähendab kasutada oma põhikäitumist. Kuid mitmesugustel põhjustel tekib vahel vajadus ümbritsevate inimestega kohaneda. Sageli räägitakse, et inimesed peavad olema paindlikud ja kohanemisvõimelised, et nad suudaksid erinevate olukordadega toime tulla ja paljudele erinevatele inimtüüpidele reageerida. Sellele on antud isegi nimi — EQ (emotsionaalne intelligentsus) ehk sotsiaalsed oskused. Pideva kohanemisega hakkama saamiseks tuleb teada, et see nõuab pingutust ja rohkesti energiat.

Seotud lood:

Inimesele on loomulik kasutada oma põhikäitumist. „Mitteloomulik” käitumine tähendab lõputut kohanemist ja „õigesti” olemist ning see nõuab nii võimeid, harjutamist kui energiat. Kui sa pole kindel selles, mis on „õige”, kui sa pole seda õppinud ja kui sul pole piisavalt energiat, et toime tulla rolliga, mida sa parajasti õigeks pead, siis oled sa kartlik, ebakindel ja sageli stressis. Ja kulutad järelikult veel rohkem energiat, mille tulemusena muutub sinu põhikäitumine järjest rohkem nähtavaks. See võib olla suureks üllatuseks teistele, kes on harjunud sind nägema teatud viisil käitumas.

Täiuslikus maailmas

Täiuslikus maailmas võib igaüks olla tema ise ja kõik toimibki hästi. Kõik on kogu aeg kõiges ühel meelel ja konfliktid puuduvad. Räägitakse, et selline paik on olemas ja selle nimi on Utoopia. Kuid asi ei ole nii lihtne. Nagu ma raamatu alguses ütlesin: kui sa arvad, et võid kõiki teisi muuta, saad suure pettumuse osaliseks. Mind üllataks, kui sa üldse kedagi muuta suudad.

Ükskõik kes sa oled — punane, kollane, roheline või sinine või mitme värvi kombinatsioon –, sa oled alati vähemuses. Suurem osa teisi on sinust erinevad. Ei loe ka see, kui terviklik sa oled, sa ei saa olla kõik erinevad tüübid samal ajal. Seega pead sa kohanema nendega, kellega kokku puutud. Suhtlemine tähendabki sageli teistega kohanemist.

Oota nüüd, võid sa mõelda. See ei ole tegelikult tõsi. Ma võin väga hästi olla mina ise. Tegelikult ei kohanda ma ennast kunagi kellegagi ja see toimib väga hästi. See on mind elus edasi viinud. Täiesti nõus.

Loomulikult võib igaüks iseennast keskpunkti seada, küsimus pole selles. Kuid sel juhul ära oota, et sinu sõnum teisteni jõuab. Kui sulle sobib, et suurem osa neist, keda sa praegu tunned, sinu juttu ei usu, siis lase käia.

Sa juba teed seda, isegi kui sa arvad, et ei tee

Pealegi kohandad sa enda käitumist juba praegu ja seda ka siis, kui sa enda arvates seda ei tee. Kõik kohanevad üksteisega kogu aeg. See on sotsiaalse mängu osa, pidev nähtav ja nähtamatu suhtlemine. Tutvustan sulle süsteemi, mis enamasti töötab. Sa ei pea õnne proovima ega mõistatama, vaid saad teha õigeid valikuid algusest peale. Pane tähele — enamasti. Ükski süsteem pole sada protsenti vettpidav.

Olen kohanud inimesi, kellele kohanemise mõte ei meeldi. Nad peavad seda ebaausaks ja manipuleerivaks. Kordan veel kord — sa võid alati keelduda.

Näide päriselust

Jutustan tõestisündinud loo mehest, keda kohtasin aastaid tagasi ühel koolitusel. Ta oli meeldiv ja hinnatud eraettevõtja, kes oli oma valdkonnas väga edukas. See mees — nimetame teda Adrianoks — oli äärmiselt kollane, tõeline visionäär ambitsioonikate plaanidega, mis aeg-ajalt ka täide viidi.

Adriano ei olnud kunagi mõelnud sellele, milline inimene ta on või millisena teised teda tajuvad. Tal polnud seda kunagi vaja olnud. Keegi oli teda sellele koolitusele kutsunud ja tegelikult ta ei teadnudki, millesse ta ennast segada laskis.

Päeva teema oli just selle peatüki sisu: tegelesime päevapikkusel seminaril sellega, kuidas mõista eri käitumisprofiile. Pärast lõunapausi märkasin, et Adrianole teeb miski muret. Ta nägu oli tõsine ja kehakeel oli muutunud väga kinniseks. Kui ma edasi minnes eri profiilidesse süüvisin, vajus ta oma toolis üha sügavamale ja sügavamale ning mulle oli selge, et ta mõtles millestki muust.

Küsisin, mis teda vaevab.

Järgnes plahvatus. Ta hüüatas: „See on vale! Ma olen nii ärritunud!”

Kuidas ma võin inimesi sel viisil lahterdada? Panna nad teoreetilisse tabelisse? Selgus, et Adrianole ei meeldinud erinevate inimestega kohaneda. Ta ei arvanud ka seda, et kõik teised peaksid ennast tema järgi sättima. Ei, teda tegi murelikuks hoopis see, et ta nägi selles võimalust temaga manipuleerimiseks, inimestega manipuleerimiseks, ja see talle ei meeldinud. Tegelikult ei meeldinud see talle üldse.

Nii mina kui teised koolitusel osalejad tahtsid teada, milles asi tegelikult on. Selgus, et Adriano arvates ei tohi inimesi sel viisil liigitada ja on vale kasutada nii paljusid eri mudeleid. Sest kahtlemata on väga ohtlik toetuda millelegi muule kui tundele.

Keegi selgitas talle, et just tema peaks seda kuulama, sest ta tõmbas konflikte ligi. Vaidlus oli peagi täies hoos ja poole tunni pärast pidin selle katkestama.

Ma mõistan Adriano muret ja pean temast lugu, et just tema selle teema tõstatas. Talle tegi muret, et see ei toimi: kui kõik kogu aeg teistega kohanevad, ei ole keegi enam tema ise. Ja tema mõtteviisi kohaselt oleks see suurim vale — mitte olla mina ise.

Adriano sõnades on mõte. Kuid samal ajal on sul alati võimalus valida. Mida paremini sa teisi inimesi tundma õpid, seda lihtsamaks muutub otsuste langetamine. Astuda mängu või minna oma teed? See on alati sinu enda otsus.

Adriano oli tõsiselt solvunud, et mina, selle valdkonna spetsialist, võisin teda päris täpselt kirjeldada ja tuua näiteid, kuidas ta minu arvates toimib. Kui ta sai kätte analüüsivahendi, mida kasutatakse üksikisiku kirjeldamiseks, jäi ta päris vait.

Lugu sai õnneliku lõpu alles siis, kui me koos maha istusime ja asja arutasime.

Mina õppisin sellest loost, et pean olema väga hoolikas sellega, kuidas ma ise neid teadmisi kasutan.

Kui sageli me järgime mustrit, teadmata, kas see toimib?

Ükski süsteem pole veekindel. Alati on erandeid. Kas sa mäletad, mida ma selle raamatu sissejuhatuses ütlesin? See on vaid üks tükk inimelu puslest, kindlasti suur ja oluline tükk, kuid kaugeltki mitte kogu pusle.

Jagasin kohanemise alapeatükid kaheks osaks. Esimene osa tegeleb sellega, mida sa teise inimesega kokku puutudes tegema pead — kui sa tahad tõepoolest temaga läbi saada ja talle rõõmu valmistada, pannes ta tundma, et sa teda mõistad. Teine osa käsitleb seda, kuidas sa saad inimesi enda poole võita. Muidugi pole see, mida iga profiil tahab, tingi­mata parim, mida asja edenemiseks teha.

Sa võid teha palju head, kui sa valid võimaluse seda teha.

Katkend Thomas Eriksoni raamatust "Idioodid minu ümber".