"Kuidas ma sain nii loll olla? Armusin türklasesse, kes mind alatult pettis..."
Minu lugu ei ole eriline ega haruldane. Olen sarnaseid lugenud erinevatest foorumitest ja naistelehtedest ning arvanud, et minuga küll niimoodi ei juhtu, sest mina olen targem. Never say never — armusin puhkusereisil türklasesse, kellega rääkisime abiellumisest ja lastest, kuni selgus, et nädal enne ja nädal pärast mind rääkis ta sama juttu veel mitmetele naistele.
Kõik algas nagu ikka — väsinud, elus pettunud ja tööst stressis üksik naine läks sõbrannadega Türki puhkusele. Hotelli administraator oli väga võluv noormees, kes mulle kohe silma jäi ja mina talle ka. Juba esimesel õhtul kutsus ta mind välja, läksin ja võite isegi arvata, mis edasi sai. Armusin kõrvuni.
See polnudki väga keeruline. Ta on väga kena välimusega mees, väga lobeda jutuga ja hea huumorimeelega. Ei ole selline labane kiimakott, nagu paljud teised kuurortites töötavad noormehed, kelle ainus mõte on valgetele naistele käsi püksi saada. Sellega ta mind võluski, sest loomulikult läksin ma puhkusele kindla veendumusega, et mina end küll ära rääkida ei lase.
Ühesõnaga — puhkus oli kena ja romantiline. Ta võttis endale vabu päevi, et minuga rohkem koos olla, muidugi veetsime koos ka mõned unetud ööd lihtsalt jalutades, kohvikus kudrutades või rannal pikutades. Ta vaatas mulle oma sügavpruunide silmadega nii armsasti otsa ning kinnitas, et ta on vaba ja vallaline mees, kes on ammu otsinud oma elu tõelist armastust ehk mind. Olgem ausad — sellist juttu oli vahelduseks täitsa meeldiv kuulata ja muidugi ma sulasin. Polnud põhjust ka tema jutus kahelda, sest sõrmust tal sõrmes polnud ning tema jutus polnud ühtegi vihjet perele, naisele või lastele. Ma uurisin küll!
Puhkus lõppes pisaraterohke lahkuminekuga, loomulikult vahetasime kontakte ning jäime suhtlema. Skype, Facebooki ja telefonivestluste teel. Rääkisime iga päev ja paar kuud hiljem sõitsin uuesti tema juurde. Taaskord sujus kõik väga kenasti ning mina armusin iga päevaga üha rohkem. Mulle tundus, et temagi. Arutasime juba abiellumist ja laste saamistki ning pidasime plaani, kuidas ja millal oleks tal hea Eestisse minu juurde elama tulla. Muidugi olin ma ka nii lahke, et andsin talle ka raha…
Kuni ühel päeval tundus mulle, et ta on kahtlane kuidagi. Oli väga mossis ja murelik ning käratas mulle peale — asi, mida ta polnud iial varem teinud. See oli Skype-vestluse ajal. Ta oli mingis uues toas, mida ma polnud varem näinud ja vaatas kahtlustavalt ringi kogu aeg. Mulle ütles, et sõbra pool on. Ühel hetkel kuulsin mingit lärmi, kuulsin naise häält ning ta logis siis kohe välja. Hiljem küsisin, milles asi oli, ta ei vastanud, aga oli ikka vihane ja tusane.
Paar päeva hiljem, kui tema tuju ei olnud vahepeal leebunud, ütles lõpuks välja — me ei saa rohkem suhelda, vabandust, head aega, oli tore. Ma ei tohi talle enam helistada, kirjutada ega sõnumeid saata ning Skypest ja Facebookist blokib ja kustutab ta mu ära. Telefoninumbri ka lubas ära vahetada. Tal on juba ammu uued silmarõõmud ja ta arvas, et ma tüdinen temast ammu juba ära. Ei oodanud, et ma nii klammerdun ja tühist puhkuseflirti nii tõsiselt võtan. Ärgu ma teda enam tülitagu ja head aega. Kõik!
Olin justkui puuga pähe saanud. Mis see nüüd siis oli? Kas tõesti olin mina ka üks nendest paljudest lollidest, kelle üle ma varem avalikult ja valjuhäälselt naersin? Armusin türklasesse, lootsin igavest õnne ja armastust, kuid lõpetasin ikkagi alandatuna, lolliks tehtuna ja naeruvääristatuna? Jah, just nii see oligi.
Kallid naised, olgu ilusa poisi jutt nii mesimagus kui tahes ja tema suudlused kuumad kui lõunamaa öö — ärge uskuge, ärge lootke, ärge usaldage, ärge alandage end. Pole tähtis, mida ta ütleb — te olete vaid ühekordseks kasutamiseks ja magus jutt on vaid selleks, et teid voodisse saada.
Õudselt piinlik ja häbi on!
