Kuidas päästa armastust?
Kibedaid lahkuminekuid oleks hulga vähem, kui armunud paarid teaksid, kuidas aja jooksul kaugenevat kaasat enda poole tagasi tõmmata. Suhete kvaliteet põhineb teineteise austamisel ja imetlemisel.
Särasilmne neiu ja lummatud noormees soovivad abielluda, kuna nad teineteisest sügavalt lugu peavad. Kaaslase teod tunduvad suhte alguses nii õilsad, sõnad nii tabavad ja pilk nii imetlev — sellise vahva inimesega tahaks auväärt vanuses mööda pargirohelust ringi tudiseda!
Aga nagu igas korralikus perekonnas, on ükspäev kutsumata külalisena kohal rutiin. Korraga märgatakse kaaslanna kümnekilost kaaluiivet, kaaslase osavõtmatust majapidamistöödes ja kukalt võivad kratsima panna veel mustmiljon pisiasja: „Mis mul ometi arus oli?” Perekondlike lahkhelide põhjuseks on peaaegu alati lugupidamatus, millest kaugele maha ei jää ka põlgus.
Kaaslase eemaletõmbumine
Üks pooltest võib korraga tunda end lõksusolevana. Ta vajab aega omaette olemiseks ja iseeneses selgusele jõudmiseks, samuti ei mõista ta põlgust, mida varem nii austatud kaaslase vastu tunneb. Mitte miski ei paku enam pinget. Kõik jutud on räägitud, arvamused avaldatud ja saladused paljastatud. Pole enam avastamata lapikest selles kooselus.
Küll aga on sagenenud tülid, näägutamine ja üksindustunne. Peenetundelise inimesena ei võeta õhtusöögi kõrvale teemaks, mis küll kooselust uppuva Titanicu on teinud? Kuidas sa ütled teisele, et kogu austus on kadunud ja kõik, mis enne tundus nii armas, käib nüüd seletamatul põhjusel närvidele?
Sellised mõtted võivad mõlema kaaslase peas mõlkuda, ning pikka aega ei pruugi midagi juhtuda. Kui aga üks tajub teise eemale tõmbumist, läheb trall lahti. Mida rohkem õhku üks osapool vajab, seda teravamalt tunnetab teine suhte laialivalgumise ohtu ja asub päästeoperatsioonile. „Kallis, mis lahti on? Miks sa minuga ei räägi? Peaksime koos rohkem aega veetma. Broneerin meile teatripiletid.” Ja puuriuksele langeb ette veel üks rida trelle.
Aga mis siis teha?
Kõik, kes püüdnud lõket süüdata, teavad, et tuli vajab süttimiseks õhku. Samuti vajab armuleek õhku, sest lämmatamise korral see lihtsalt kustub. Ja põlenud puid uuesti sütitada on oluliselt raskem.
Kui märkad kaaslase eemaletõmbumist, ära küsi, poe, klammerdu ega nuta. Pigem vastupidi. Tõmbu hoopis ise eemale. Sõbrad on unarusse jäänud? Hobide jaoks pole aega olnud? Puhkus kuluks ära?
Pühenda see aeg iseendale, mitte oma suhte päästmisele — miski ei tapa romantikat rohkem kui oma kiretu kaaslase külge klammerdumine. Küll näed — eemaldunud kaasa tuleb varsti uudistama, kuhu sa kadunud oled?
On üks vana väljend: „Kui sa armastad, siis lase armastatu vabaks. Kui ta tuleb su juurde tagasi, on ta sinu. Kui ta tagasi ei tule, pole ta kunagi sinu olnudki.”
Armastus peab olema väärikas
On perekondasid, kus üks osapooltest endale uue silmarõõmu leidnud, kuid südametunnistuse piinades ka oma kaaslast jätta ei suuda. Nii petetu kui armuke võivad olukorrast teadlikudki olla ning kurnata ennast igapäevaste võimumängudega, kes küll ringitõmbaja endale saab. Väärikusest pole sellises käitumises jälgegi.
Kui sinuga on halvasti käitutud (kaaslane petab, peksab, valetab vms.), pole mõtet vaguralt põselt pisaraid pühkida ja pomiseda: „Oi, ma tänan sind. Olin selle kindlasti ära teeninud. Lepime nüüd ära.” Sinu kohuseks on end kaitsta ja taastada lugupidamine enda vastu. Võtmesõnadeks on enesekindlus ja järeleandmatus.
Tekita suhtes kriis ja võta kontroll enda kätte. Anna kaaslasele teada, et taunid tema käitumist ja kavatsed lahku minna, kui olukord ei muutu. Heal juhul võtab ta ennast kokku ja väldib edaspidi häirivaid teguviise. Halvimal juhul laseb samas vaimus edasi, sest peab sinu sõnu tühipaljaks ähvarduseks.
See on koht, kus tuleb enesele kindlaks jääda ning vajadusel päevapealt eemalduda. Suhe, kus austus on asendunud põlguse ja jäise viisakusega, laastab kõige enam teie laste tundemaailma.
Mida see järeleandmatus annab?
Tormisel sügisõhtul, kui paduvihm peksab kõuemürinal vastu koduakent, võib üksinda tühjas voodis lebamine tunduda maailmalõpuna. Õige pea on platsis kurbus ja kahetsus ning juba sügelevad sõrmed oma „musirullile” sõnumit saatma. Et elu on niigi lühike, milleks siis riielda?
Garanteerin, et saadetud sõnum on suurim karuteene iseendale, sest:
1. Sa avaldad survet ja ei lase oma kaaslasel otsustada, keda või mida ta tahab.
2. Ta peab sinust veelgi vähem lugu, kuna sinu sõnad osutusidki tühipaljaks ähvarduseks.
3. Leiad ennast peatselt samast olukorrast sama sõnumit saatmas, sest sisuliselt pole teie suhtes midagi muutunud.
Ole järeleandmatu ja usu iseendasse. Ainult aeg võib su kaaslast veenda, et sul on tõsi taga ja sa kontrollid olukorda, mitte ei sõltu temast.
Pole midagi ohtlikku selles, kui endast lugu pidada, näidata kaaslasele oma enesekindlust ja klammerdumise asemel tagasi tõmbuda.
Sellisesse inimesse ta kord ju armuski?
