Mõnikord olid ta naljad päris pikalt läbi mõeldud. Ükskord postitas ta mu sõbranna nime alt kuskile usklike lehele kirja, et soovib nende kogudusega ühineda, lisas juurde isegi sõbranna telefoninumbri. Kas see on naljakas või mitte, jäägu igaühe enda otsustada…

Kaks päeva tagasi oli sama sõber mul külas ja kuna ta minule enne säärast nalja teinud ei olnud, ei osanud ma seda isegi karta. Ta hakkas Facebookis mu peikaga rääkima, kellega ma juba üle kahe aasta koos olen olnud. Ta hakkas peika ees ette-taha vabandama ja tunnistas üles „petmise”. Kahjuks ei osanud ka tema aimata, missugune peika vastus olla võib. Nimelt sai poiss väga vihaseks ja lahvatas vastu, et ka tema on mind petnud. Korduvalt!

Samal ajal astusin mina juhuslikult tuppa ja nägin, et lahti on minu Facebook. Läksin kohe vaatama, et mida ta seal susserdab ja märkasin, et avatud on ka minu vestlus poiss-sõbraga. Sõber istus arvuti taga suhteliselt kohmetunud olekus, sest ka tema ei oleks osanud oodata, et säärane nali inetu tõe välja meelitada võiks.

Ütlesin muidugi kohe peikale, et tegemist oli sõbrapoolse naljaga, mida kutt muidugi ei uskunud. Lõpuks sai ta siiski olukorrast aru ja üritas ennastki olukorrast välja vingerdada. Rääkis, et oli vihane ja ei osanud lihtsalt muud midagi öelda. Lõpuks siiski tunnistas, et oli mind petnud, kuid rääkis, et asi oli toimunud väga ammu jne. Muidugi ei uskunud ma enam tema ühtki sõna!

Sellest ajast olemegi juba lahus olnud. Ja viimased kuu olen ma ennast väga üksikuna tundnud. Mõndadel hetkedel soovin, et sõber poleks enda nõmedat nalja teinud, kuid samas olen talle ka tänulik — jumal teab, millal ma muidu asjast teada oleks saanud. Kui üldse oleks?!