Kuidas ta võis seda — magada teisega

Kuidas elada edasi, kui mees on sind petnud? Peas keerlevad painavad küsimused: oli see minu süü? Kas me läheme nüüd lahku? Aga lapsed? Aga kõik meie ilusad plaanid? Ja kõige hullem: kas ta tõesti armastab teda?

Kas see, mis oli meie vahel, polnudki tema jaoks midagi? Või anda talle andeks, olgu siis kas või laste pärast.

37-aastane Stephanie usaldas Mail Online´ile, mis juhtus, kui ta avastas oma mehe armusuhte. Mehel oli armuke — tema kolleeg. 40-aastane Ian oli Stephanie´ga abielus olnud kümme aastat ja neil oli kaks poega, seitsmene Jake ja neljane Isaac. Nende pere elas ruumikas majas Londoni heas linnaosas.

“Mitte kuidagi ei suuda ma unustada sõnumit: ma igatsen sind. Kolm väikest sõna, aga ta oli need saatnud kellelegi teisele, mitte mulle, ja kõik pöördus pea peale. Teadsin kohe, äkki see ongi naiselik vaist, et mu mehel on armuke.

Arusaamine, et mees on mind petnud, oli nagu täiesti reaalne hoop kõhtu. Et ma seda sõnumit nägin, oli täielik juhus — mees oli jätnud telefoni köögilauale ja saadetud sõnum oli jäänud telefoniekraanile. Ja mina olin tulnud kööki jumala juhuslikult, mõtlen siiamaani, mis oleks saanud, kui ma poleks sel ajal kööki läinud. Ma poleks pidanud sinna minema…

See oli esmaspäeva õhtu, 31. märts. Sellest päevast saadik pole ma oma mehega maganud.

Kuidas ma saaksin? Kuidas saaksin veel tunda lähedust oma mehega? Kui lugesin saatuslikku sõnumit, oli kuulda, kuidas Ian meie kahe pojaga vannitoas pladistas ja naeris. Nad tundusid olevat nii õnnelikud. Ja ma mõistsin, et õnnelik pereelu oli ainult ja üksnes teesklus.

Seni olin Iani täielikult usaldanud, polnud kunagi puudutanud tema telefoni või uurinud kirjavahetust. Ma polnud isegi näinud, et ta oleks flirtinud mõne teise naisega. Olin kindel, et ta armastab mind, nagu mina teda. Pärast laste saamist meie suhe muidugi muutus, kuid ainult sellepärast, et olime väsinud ja teineteise jaoks jäi vähem aega.

Poiste sünd minu meelest pigem tugevdas meie omavahelist sidet. Seksisime umbes kaks korda nädalas nii enne laste sündi kui ka hiljem.

Kõik see haihtus tuulde, kui olin näinud sõnumit, mis polnud määratud mulle.

Ma igatsen sind.

Tundsin ennast naiivse lollpeana. Kas ma jään nüüd temast ilma? Kui kaua see on kestnud? Kõige hullem oli väljakannatamatu valu, et ta pole olnud truu. See lõi lausa hinge kinni.

Muidugi tormasin Iani juurde ja karjusin: “Kes ta on?” Meie pojad tõmbusid oma Ämblikmehega pidžaamades kössi ja hakkasid nutma. Ian vaatas telefoni, mis oli minu käes. Tal oli täpselt selline ilme nagu ühel meie pojal, kui ta on üleannetust teinud: süüdlase nägu, hirmunud nägu. Nägu, mis ütles: kuidas ma sellest nüüd välja vingerdan.

Tal oli piisavalt külma närvi, et öelda: “Sa võtsid mu telefoni.” Siis läks ta minema ja oli ära mitu tundi. Seda tegi ta muide alati, kui teda milleski süüdistasin, olgu asi kas või vannitoa räpaseks jätmises. Ta lahkus, et vältida silm silma vastu seismist.

Arvatavasti oli tal vaja ka välja mõelda, mida üldse öelda.

Usun, et ta läks otse “tolle” juurde.

Panin lapsed magama ja vahtisin ise lage, oodates teda. Kella kahe paiku öösel ta tuligi. Olin truudusetuse avastamisest omadega täiesti läbi ja ka vihane. Ma ei suutnud temaga rääkida.

Nägin katkendlikult õudset und, kogu aeg ainult sellest, et Ian on mind petnud. Öeldakse, et naine on alati see viimane, kes mehe truudusetusest teada saab. Piinasin ennast mõttega, et mehe armuke on keegi meie ühiste sõprade seast või isegi mõni lapsevanem Jake´i koolist.

Enamiku ajast aga istusin sel ööl üleval ja nutsin. Kahtlustasin kõiki naisi, kes mulle vaid pähe tulid.

Alles järgmise päeva õhtul rääkisin Ianiga. Ta ütles, et jah, tal on armuke. Imelikult põlgliku ilmega teatas ta, et see on kolleeg töö juurest. See oli kestnud kaheksa kuud. Naine oli 34-aastane ja asi oli alguse saanud, kui ta oli oma elukaaslasest lahku läinud ja otsis õlga, mille najal nutta.

Tahtsin teada kõike, ja aegamööda selgus mulle petmise ulatus. Armukese pärast oli ta loonud eraldi e-maili aadressi.

Oli see kõik minu süü?

Mõtlesin kõigele, mida olime perega koos viimase kaheksa kuu jooksul teinud: külastasime maal minu vanemaid, käisime mere ääres puhkusel, ja ta magas teise naisega. Juba siis. Ja ta magas ka minuga.

Kas ta mõtles minuga magades sellele teisele?

Püüdsin armukest ette kujutada. Kindlasti on ta imekaunis, tal pole venitusarme ega rasedustest jäänud “titapekke”. Ja ma nutsin jälle, sest sain aru, et minust pole võistlejat. Ma vihkasin Iani sellel hetkel.

Ja kui see oli minu süü, kas ma olin enese tõesti käest lasknud? Kas oleksin pidanud püüdma Iani jaoks ahvatlevam olla? Siis aga tulid mulle meelde kõik meie ühiselt veedetud õnnelikud aastad, meie poegade sünd.

Kas lahutada? Oleksin siis üksikema, lapsed jääksid pendeldama isa ja ema vahet, kes teineteist üldse ei kannata.

“Kas sa tahad mind maha jätta?” Ian ütles vaid: “See on keeruline.” Kui hale.

Neli nädalat käis Ian meie kodu ja Kate´i — nii oli armukese nimi — korteri vahet. Meie kodus magas ta eraldi toas. Ja siis ütles ta mulle, et Kate teda enam ei taha.

Meie sõbrad olid paar aastat tagasi lahku läinud ja Ian oli siis öelnud: “Kui naine oleks ta vaid rahule jätnud, oleks ta tema juurde tagasi tulnud.”

Mida teie oleksite teinud, kui mees oleks teid niiviisi kohelnud? Poleks talle andeks andnud? Püüdsin talle ruumi ja aega anda, ja ta jäi minu juurde, aga üksnes sellepärast, et armuke oli ta maha jätnud.

Meie suhe jahenes. Pinge püsis ja iga pisiasi ajas mind nutma. Paari kuu pärast olime võimelised koos välja sööma minema. Ja rääkima.

Kas ta kohtub veel temaga?

Just siis, kui mulle tundus, et meie abielu jääb püsima, tuli välja, et Kate on mu mehega jälle ühendust võtnud. Ian rääkis hilja õhtul telefoniga, kui mina olin vannitoas. Ma ei suutnud sõnadest aru saada, kuid ta hääletoon oli madalam ja üldse mitte asjalik.

Kes helistas? Töökõne, ütles ta ja keeras mulle selja.

Kate ei olnud tahtnud lapsi isata jätta, kuid paistis, et ta oli meelt muutnud.

Mu mõistus ei võtnud enam. Ma ei olnud petmise avastamisest peale oma abikaasaga maganud, sest ei saanud peast mõtet — ta on olnud kellegi teisega. Kuidas see teine õieti välja näeb? On tal tumedad juuksed? Blondid? On ta minust saledam? Ilusam?

Ian ei öelnud mulle seda, ja kui ütlesin nime Kate, läks Ian hullupööra endast välja. Paistis, et ta ei saanudki aru, kuidas teadmine, et ta on olnud teise naisega, mind üha seestpoolt närib. Kuidas see mõte mind kõikjal saadab, isegi lastega pargis olles või poes käies.

Kuidas saan ma andestada ja unustada?”