Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

6. peatükk

Kes veel kooki ei saa?

Silun kätega veelkord üle kleidisaba, kuigi olen seda viimaste minutite jooksul vist juba sada viiskümmend korda teinud. Uus lühike lilleline suvekleit pole veel kuidagi omaseks saanud. Peaaegu ükski mu igapäevaselt kasutatavatest riideesemetest ei sobinud puhkuseks rannakülas ja nii pidin enne siia tulemist kiirelt oma garderoobi suviselt täiendama. Tegelikult ei arvanud ma, et midagi peale rannas kantud lühikeste pükste ning õlapaeltega topi kannaksin.

“Tead, mul on sulle hea uudis,” teatas aga Merike kohe, kui pärast hullu bokserites jalutamise fänni õuest pääsemist koos Delisaga tagasi jõudsime. Nad olid meie rannas veedetud aja jooksul koos abikaasa Erikuga suvilasse saabunud. Ma ei jõudnud meie ebameeldivast kohtumisest rääkida, sest pärast südamlikke kallistusi tahtis sõbranna kohe oma teated edastada. “Te olete mitu päeva pidanud täitsa üksi siin olema, nii et tänaseks õhtuks korraldasin meile pisikese õhtusöögi naabritega.”

“Meil pole midagi üks olemise vastu,” püüdsin vastu vaielda, kuid samas polnud mul midagi selle vastu, et siinsete inimestega tutvuda. Ainuke inimene, kellega olin suhelnud, oli ebameeldiv ja tundsin, et vajan ükskõik millist toredat inimest, et see tigedik mu silme eest kaoks.

Delisa on mu sõbranna Merikesega alati väga hästi läbi saanud, nii et nad hakkasid kohe koos õhtuks kooki küpsetama. Teisele korrusele minnes kuulsin, kuidas Delisa rääkis lugu sellest, kuidas üks onu meile kooki lubas, kuid tegelikult seda ei andnud. Merikese vastusest mõistsin, et naine pidas seda mingiks väljamõeldiseks ja naeris koos tüdrukuga toreda loo peale. Keerutasin kogu pärastlõuna oma peas muudkui kohtumist ebameeldiva mehega ja mõtlesin, kas oleksin pidanud talle midagi muud vastama ja kuidagi kiiremini ja vastikumalt ta sõnadele reageerima.

Kas selleks ongi vaja täiskasvanuks saada, et õppida ütlema seda, mida me ei mõtle, et vältida selle ütlemist, mida me tahame öelda?

Kuigi uued tutvused tundusid lahedad, siis ei oska ma nüüd mõelda, et kuidas käituma peaksin. See on sellises vabas õhkkonnas alati nii keeruline. Tööalaselt on hulga lihtsam, sest siis ma tean täpselt, miks mõne inimesega kohtun. Tööalaselt kohtudes on inimesel küljes ametinimetus, mis ütleb täpselt, mis on selle inimese tugevad küljed ehk tema töövaldkond. See annab suuna, et mida sellest inimestest võib oodata ja mida mitte. Eravestlustes on aga väga keeruline aru saada.

Õuele astudes näen, kuidas Delisa koos Erikuga grilli ümber askeldab ning toob mehele kausi valmis grillliha jaoks ning seejärel jooksuga juba uue karbi, mille sisu kohe susisedes grillile läheb.

Merike hakkab mind kohe järjest tutvustama laua ääres istuvatele kahele pigem vanemale daamile. Vastan viisakalt, et jah, meile on Delisaga siin väga meeldinud ning jah, ilmaga on tõesti vedanud. Istun nende vastu ja jään seljaga sissesõidutee poole. Varsti lisandub üks noorpaar, kes on ilmselgelt väga armunud ja on kogu aeg käsist-jalust teineteise külge keerdunud.

,,No näed sa, tuligi praam sisse. Kohe on nigu hullumaja, kui autod praamilt tulevad. Kihutavad nii, nagu poleks saarel üldse sõita saanud,” vangutab üks prouadest pead.

,,Kui pesu pesen, siis ma vaatan muudkui kella — nii kui praam hakkab tulema, kohe korjan pesud nöörilt kokku. Kui kõik need autod mööda kihutavad, on kõik jälle tolmune. On ikka nuhtlus see tihe liiklus,” vangutab teine proua pead. Mõtlen omaette muiates, et huvitav, kuidas nad linnas elades pesu kuivaks saaksid. Aga samas, ega me ka keegi auto tee äärde oma pesu kuivama ei pane.

,,Meie tegime ise kooki,” toob Delisa õnnest särades lauale vaagna mõnusalt lõhnava rabarberikoogiga ning kõigi tähelepanu läheb autodelt koogile.

,,Oi, kui tubli laps,” kiidavad vanaprouad kui ühest suus, aga Delisa on juba oma teed jooksnud.

,,Ootame veel Paavo ära, siis saame sööma hakata,” lubab Merike.

,,Ah, et Paavo tuleb ka. Oi, kui tore. Ta ka viimasel ajal satub siia nii harva. Kui tema on kohal, siis on ikka kohe lõbusam,” räägivad prouad korda mööda, mõlemad samal ajal hoogsalt teise jutule nõustuvalt kaasa noogutades.

,,Kus hundist räägid… “ ütleb Merike, kui tõstan veekannu, et enda klaas täita. Naine ruttab mu selja taga olevale sissesõiduteele külalisele vastu.

,,Hea, et ma auto alla ei jäänud,” kuulen äkitselt tuttavat häält. Käsi vääratab ja veekann vajub pauguga lauale. Õnneks jääb see terveks. ,,Vabandust,” pomisen korda mööda laua ääres olijate poole vaadates, kuid mõneks sekundiks minule koondunud tähelepanu läheb kiirelt tagasi uuele külalisele. Närvilise liigutusega sätin oma klaasi, mis ka püsti jääb.

,,Keegi peaks kõik need hullud kinni panema. On vaja siin niiviisi paarutada!” pahurdab tuttav hääl edasi. Tuletan endale meelde, et pean hingama. Rahulikult. Uuesti.

,,Sina kooki ei saa,” pööran ennast Delisa hääle peale järsult ümber. ,,Meie tegime kooki, aga sulle ei anna!”

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.