Kurb lugeja: kuidas ja miks saab armastusest vihkamine ja õnnetundest tüdimus?

Kuidas selleni jõutakse, et kunagi väga kallist inimesest tahetakse lahti saada, ta on muutunud vastikuks, lihtsalt koormaks? Või kuidas tekib lihtsalt ükskõiksus, tuimus selle kunagise Õige suhtes, ühtäkki leiad end elamas koos võõra inimesega?

Algus oli ju ilus, SMS iga 15 minuti tagant, mis tõi tahtmatu naeratuse näole, sest see oli Temalt, kuigi pidid olema tähtsal koosolekul tõsine, liblikad kõhus, ärev ootus, et tunda uuesti seda lähedust, näha neid armsaid silmi, kuhu võiks uppuda, väikeseid paljutähenduslikke puudutusi avalikult, mis ennustasid ette õhtu käiku, soov ja tahtmine teha Tema jaoks mida iganes, et Temal hea oleks, ennast tahaplaanile jättes.

Kuhu kõik see kadus aastate möödudes? Mis on põhjus või põhjused?

Vahel näen õnnelikke abielupaare suhtlemas, kes on 15-20a koos elanud, neil on ikka veel teemasid, mida arutada, nad ikka veel naeratavad üksteisele, nad ikka veel kallistavad üksteist, nad ikka veel oskavad ja tahavad üksteisele üllatusi valmistada.

Kuidas nad seda kõike oskavad ja tahavad peale kõiki neid kooselatud aastaid nii heas kui halvas (jah, ma tean neid hästi, neil on ka väga raskeid aegu olnud)?

Mõned siinsed hiljutised aktiivsed teemad panustasid ainult üldistamisele ja ärapanemisele. Kust see tuleb? Kibestumus? Pettumus? Aga kelles? Minus või Temas? Maailmas? Vastassugupooles? Miks?

Teie kogemused ja mõtted on teretulnud, ehk aitab mõne paari õigele teele ja mõned inimesed õnnelikumaks teha.

Alustuseks üks minu kogemus. Kõik oli suhtes tore, kuid üks nüanss veidi häiris, ignoreerisin, elu läks edasi. Mida aeg edasi, seda rohkem häiris, seda vähem suutsin ignoreerida.

Halb inimene nagu ma olen, jätsin selle mulle ebameeldiva nüansi enda teada ja hoidusin tegevustest, mis selle nüansi välja võiks tuua. Tulemuseks olen ma siin, üksikuna. Mina teist inimest muuta ei saa, ma isegi ei proovi, samas ei anna ma ka teisele inimese võimalust end muuta.

Teise poole süüdistamine ja ärapanemine lahmimisena on negatiivsed, samas on tagantjärgi tarkusena negatiivne ka teisele poolele mitte teada andmine, mis tegelikult häirib. Alati on võimalus, et tahtmisel inimene muudab end veidi.