Kurb naine: mina olen oma mehe heaks loobunud nii paljust, aga tema minu heaks mitte millestki...
Lugesin hiljuti ilmunud lugu, millest kõigest peab naine emaks saades loobuma. Kuigi nimekiri on pikk, ei ole seal minu meelest midagi, millest ema poleks nõus natukeseks ajaks ilma jääma, sest teada on, et lapsed kasvavad suureks ja siis saab jälle oma elu elada. Aga hakkasin mõtlema, kui paljust mina olen pidanud oma mehe heaks loobuma ning tekkis kahtlus, kas ma mitte liiga paljust ennast ilma ei jäta kellegi teise pärast.
Näiteks ei meeldi talle reisimine. Tema jaoks on see mõttetu raha kulutamine ja ta ei näe sellel mõtet. Algul üritas ta head nägu teha, kui ma üksi välismaal käisin, aga enne iga järgmist reisi läksid tülid meil järjest suuremaks, kuni ma lõpuks loobusin. Mis emotsiooni ma ikka uuest kohast saan, kui pean seda esiteks üksi avastama ja teiseks tean, et kodus ootab mind ees üks pahur nägu, kellel pole sooja ega külma mu reisimuljetest. Niisiis polegi ma väga ammu kusagil käinud, isegi Helsingis ega Riias mitte, sest mu mehele ei meeldi.
Teiseks olen loobunud paarist sõbrast ja sõbrannast. Mehe sõnul mõjus üks mu sõbranna mulle halvasti ja sõbranna vihkas meest, nii et ühte tuppa nad enam ära ei mahtunud. Armastus tegi oma töö, suhe sõbrannaga jäi katki. Ühe kooliaegse sõbra kohta ütles mees kohe algul, et ma pean valima, kas tema või too sõber. Ta oli väga armukade, sest sain sõbraga väga hästi läbi, ta oli mulle nagu vend. Mees nägi seda teisiti ja ähvardas, et kui jätkan sõbraga suhtlemist, läheb tema ära. Taaskord valisin mehe.
Neid asju on veel palju. Kolisin uude linna tema juurde, vahetasin töökohta ja isegi eriala, olen oma vanematest kaugel… Aa, ja muidugi see, et ta ei tahagi lapsi. Olen lootnud, et ta äkki mõtleb ühel hetkel ümber, aga ei paista, et see nii võiks mina. Nii et kui asi edasi läheb, olen ma tema heaks loobunud ka oma suurest unistusest emaks saada.
Samas ma mõtlen, et millest tema on pidanud minu heaks loobuma. Selliseid suuri asju ei tulegi meelde. Kuigi mulle see ei meeldi ja ta teab seda väga hästi — ta suitsetab endiselt. Mõnedest oma sõpradest, kes selgelt avaldavad talle väga halba mõju ja meelitavad mõnikord isegi kriminaalsele teele, pole ta samuti loobunud. Enda järelt koristamine on tema jaoks võimatu. Autot juhtides ei pane kunagi turvavööd peale ja teeb ohtlikke manöövreid. Kas need pole asjad, millest oma armastatu heaks loobuma peaks?
Küsikski Naisteka lugejatelt, et kui paljust teie oma mehe meeleheaks loobunud olete? Kust läheb piir, kui palju on juba liiga palju?
