Kus on pärit soorollid?

 (284)
Soorollid1

Kust küll pärinevad ettekujutused, et meie tüdrukud peavad saama roosad tekid ja poisid sinised, et ühed on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust, teised aga tiigrist ja konnast ja kutsikahännast? Mehed ei nuta ning naised kalduvad rohkem lobisema kui mehed. Sarnaseid väiteid, mida me kõik emadelt-isadelt kuulnud oleme, on veelgi.

Traditsioonid määravad palju

Enamik tõekspidamistest, millel põhinevad meie arusaamad, suhtumised ja hoiakud endale ja vastassugupoolele sobivaks peetava kohta, on määratud ära traditsioonidega, uskumustega sellest, mida on meie ühiskonnas juba ammu ja alati meestele ja naistele kohaseks peetud.

Ehkki arusaamades traditsioonilistest väärtustest on viimaste aastakümnete jooksul toimunud tormilisi muutusi, on ettekujutus tüüpilisest, soositud peremudelist püsinud muutumatuna läbi pikkade aastasadade: seal on mees kui perekonna pea, kes käib tööl ja teenib perele elatist ning naine kui tema küljeluu, kes hoiab korras kodu ja aia ning kasvatab lapsed.

Selliseid peresuhteid on eelistatud ka enamikes tänapäeval ja ajaloost teadaolevates erinevates kultuurides. Sugude kohta käivaid uskumusi võib käsitleda kui täiesti tavalisi stereotüüpe, nagu seda on ka meie igapäevased ettekujutused näiteks rahvuste või ametite kohta. Nii nagu kõik on kuulnud, et iirlased on punapäised, juudid ettevõtlikud, lihunikud julmad, lendurid uljad, sõjaväelased karmid ning kokatädid paksud ja heasüdamlikud, on samamoodi raske kedagi üllatada väites kõlavalt, et naised on lobisejad ja mehed egoistlikud.

Meestele omistatakse ühiskonnas traditsiooniliselt liidri ja jõulise tegutseja rollid, naistele hoolitseja, alluva ja kaasaelaja rollid.

Muidugi ei pea see kehtima alati ja iga üksiku naise või mehe puhul, aga stereotüüpsed harjumuspärased ettekujutused on rahva kollektiivses mälus tugevasti juurdunud. Ning nii nagu enamikel stereotüüpidel on ka sugude kohta käivatel uskumustel kusagil ikka ka oma päritolu ja põhjus.

Kust see kõik pärit on?

Uurijad näevad traditsiooniliste soorollide kujunemise ajaloolisi põhjusi naiste ja meeste bioloogilistes erinevustes: mehed on tänu oma suuremale kogule olnud alati eelisseisundis kõiges selles, milles on vaja rakendada füüsilist jõudu või aktiivsust, naised on aga paratamatult suure osa oma ajast hõivatud järelkasvu eest hoolitsemisega ning pidanud seetõttu rohkem kodus olema ja jäänud aktiivse sotsiaalse suhtlemise ja oluliste otsustuste tegijate ringist välja.

Ka psühholoogias on leitud arvukalt erinevusi meeste ja naiste vahel. Inimeste erinevate võimete uuringutest on teada, et naised tunnevad end vabamalt verbaalseid võimeid vajavate ülesannete puhul, mehed matemaatiliste ja visuaal-ruumiliste võimete puhul. Naised ilmutavad tõenäolisemalt valmisolekut abistavaks käitumiseks, on vastuvõtlikumad sotsiaalsetele mõjudele ja kuulekamad grupile, mehed on iseseisvamad ja agressiivsemad. Sugude vahel on erinevusi ka stressiga toimetulemise viisides ja probleemide lahendamise viisides üldiselt, seksuaalkäitumise eelistustes, mitteverbaalses käitumises, ametite ja hobide eelistamises... Loetelu jätkamine pole raske.

Kõikide selliste füüsiliste ja psühholoogiliste erinevuste ilmnemisel pole ka ühiskonnas levinud stereotüüpsete ettekujutuste ja uskumuste leidumine imekspandav. Need elavad aga omaette elu ja mõjutavad inimesi omakorda soovitavaks, kohaseks ja õigeks peetavatele käitumisviisidele ja eelistustele, ametitele ja rollidele.

Maskuliinsed ja feminiinsed isiksused ja rollid

Soorollid selle mõiste ühe tähendusena ongi just sellised sotsiaalsed rollid, milles mehed ja naised esinevad erineva sagedusega. Meie ühiskonnas on naised seotud meestest sagedamini sotsiaalset suhtlemist eeldavate elualadega, töötades valdavalt haridus- ja teenindussfäärides, nii et näiteks kasvataja, koduperenaise ja müüja ametid on naiste tüüpilisteks soorollideks. Meestele on tavapärane olla hõivatud tootmises ja vahendustegevuses ning ka formaalsete organisatsioonide juhtimises ning nende tüüpilisteks rollideks on olla näiteks ehitaja, autojuht või direktor.

Inimeste psühholoogilised erinevused ja nende tähistamine on teiseks tasandiks, kus kasutatakse väljendit sooroll. Isiksuse omadusi hinnates on leitud, et meeste iseloomudes esinevad sagedamini sellised jooned, nagu näiteks enesekindlus, iseseisvus, vaprus ja teiste juhtimine. Selliseid jooni nimetatakse mehelikeks ehk maskuliinseteks ning nende iseloomujoontega inimesed on maskuliinse soorolli kandjad. Naised on sagedamini hellad, tundelised, empaatilised, abivalmid ja koostöövalmid. Need omadused kuuluvad seega naiselike ehk feminiinsete hulka ning ka vastavate omadustega sooroll on feminiinne.

Nimetused maskuliinne ja feminiinne on antud tähenduses tinglikud ja pole üldse tingimata seotud inimese sooga, vaid pigem sellest sõltumatult esinevate iseloomujoontega.

Maskuliinseid iseloomujooni nimetatakse teadlaste seas sageli ka instrumentaalseteks, sest need on reeglina seotud spetsiifilisi oskusi nõudvate tegevuste sooritamise ja millegi valmis tegemisega. Feminiinseid jooni vaadeldakse ekspressiivsetena, kuna nad seostuvad emotsioonide väljendamise ja inimsuhetega.

Feminiinse soorolliga võib olla nii naine kui samahästi ka mees, kui ta iseloomuomaduste seas domineerivad antud kultuurikeskkonna soostereotüüpides naiselikumaks peetavad omadused ja vastupidi, maskuliinsed ei pea olema sugugi ainult mehed, ka maskuliinsete omadustega naised pole tänapäeval sugugi harulduseks.

Inimese isiksuses võivad maskuliinsed ja feminiinsed omadused olla ka tasakaalus. Kui mõlemad on esindatud suurel määral, nimetatakse inimest androgüünseks, kui kumbki suundumus ei avaldu ilmekalt, on tegemist diferentseerimata soorollitüübi esindajaga.

Soorollide tajumine ja hoiakud

Loomulikult on psühholoogiliselt määratud soorollid sotsiaalsete soorollidega seotud ja seda arvukates erinevates aspektides. Inimese iseloomuomadused mõjutavad nii tema käitumist erinevates sotsiaalsetes situatsioonides kui ka seda, kuidas teised tajuvad teda erinevate rollide täitmisel. Kuna tüüpilisemalt on näiteks teiste juhtimine meestele omane tegevus ning et naistel on juhi rolli sattumisel rohkem probleeme sellega, et teised hakkaksid teda tõsiselt võtma, siis on siinjuures loogiline järeldada, et maskuliinsematel naistel on need probleemid väiksemad kui sookaaslastel, kelle kalduvus domineerimisele on väiksem.

Teistpidi, kui poissi on lapsest saadik kasvatatud olema kuulekas, tagasihoidlik ja abivalmis, siis eelistab ta ka suureks kasvades valida sotsiaalseid rolle, kus tal on võimalik oma iseloomuga kõige paremini kooskõlas olla.

Stereotüüpseid ideoloogilisi suhtumisi ja hoiakuid, mis kuulutavad mõne käitumisviisi ja sotsiaalse rolli ühele inimesele sobilikumaks kui teisele, käsitletakse soorollidest sõltumatult.

Uuringud näitavad, et ei isiku sugu ega ka tema psühholoogiline sooroll - iseloomu feminiinsuse või maskuliinsuse määr - ei ennusta midagi tema soorollihoiaku kohta. Hoopis olulisemad on üldised kultuurikeskkonnas levinud arusaamad ja ettekujutused. Euroopas on näiteks seda, et mehed on paremad kraanajuhid, nõus uskuma enamik inimesi väga erinevatest gruppidest.

Soorollide kohta käivates stereotüüpsetes ideoloogiates on vähemalt kaks vastanduvat vaatenurka, äärmustena avalduvad need traditsioonilises (mees domineerib ja just nii ongi väga hea) ja võrdsustavas modernses humanistlikus hoiakus - mõlemad käivad tööl, teenivad raha, võtavad lapsepuhkust ja otsustavad oluliste asjade üle koos.

Traditsioonilise rollijaotuse pooldajad eelistavad rõhutada vastassugupoolte erinevusi, pidades näiteks auto parandamist rangelt ainult meestele sobivaks ja tikkimist ainult naistele sobilikuks tööks. Võrdsuse taotlejad, osaliselt reaktsioonina ühiskonna traditsiooniliselt seksistlikule suhtumisele naistesse ja innustununa feministliku liikumise järjest laienevast kõlapinnast, kalduvad alatähtsustama ja kohati isegi eitama sugudevaheliste erinevuste olemasolu.

Muidugi ei saa meeste ja naiste vaheline võrdsus elus kunagi absoluutseks kujuneda, seda kasvõi juba nimetatud bioloogiliste erinevuste tõttu, kuid ka vastupidine äärmus ei ole tänapäeval enam vastavuses arenenud ühiskonna tingimustega.

Mehelikud omadused maksavad

Ei saa salata, et meie kaasaegne läänelik ühiskond on mehekeskne ja väärtustab maskuliinseid omadusi feminiinsete ees. Ühiskonnas hinnatavaid positsioone täidavad traditsiooniliselt valdavalt mehed ning ühiskondlikult olulistes ametites jõuavad edasi need, kellel on piisavalt tüüpilisi maskuliinseid omadusi - aktiivsust, ettevõtlikkust, võitluslikkust, vaprust ja tugevust.

Nimetatud tendentsi viljaks võib pidada hiljuti Tartu Ülikoolis läbi viidud soorolliuuringute tulemusi, mis näitasid, et tugevalt esindatud maskuliinsete isiksuseomadustega inimesed olid teistega võrreldes kõrgema enesehinnanguga, oma eluga rohkem rahul ja teistest optimistlikumad.

Nende naiste seas, kel polnud palju feminiinseid omadusi, oli kõige sagedamini esindatud oma soole vastanduv maskuliinne soorollitüüp, vähese maskuliinsusega meeste seas aga mitte vastanduv feminiinne, vaid hoopis diferentseerimata tüüp. Sellest on näha, et naised soostuvad võtma mehelikku soorolli palju meelsamini, kui mehed naiselikku rolli. Mehelikkust ja mehelikke maneere peetakse jätkuvalt "paremateks".

Kuna maskuliinsed omadused aitavad "elus edasi", maskuliinset soorolli eeldavad tegevusvaldkonnad ja seega ka mehed üldiselt on ühiskonnas keskmiselt kõrgemalt hinnatud ja paremini tasustatud, on selline eelistus ka mõistetav. Vaatamata järjest laienevale võrdsuse ideoloogia levikule on erinevused meeste ja naiste keskmistes sissetulekutes jätkuvalt suured. Lääne arenenud ühiskondades on erinevused töötasudes üheks peamiseks võrdõiguslaste rõhutatavaks argumendiks oma nõudmiste esitamisel.

Eestis pole naisliikumine küll seni eriti suurt kõlapinda võitnud, organiseerunud või vähemalt end teadvustanud naisõiguslasi on ainult üksikuid, kuid maailmas on tendents selle suunas, et ajaloos nii levinud otsene naiste halvustamine ja nende õiguste piiramine on langemas järjest suuremasse ühiskondlikusse ebasoosingusse ja kuulutatud mõnedes sfäärides isegi ebaseaduslikuks.

Võrdsed või erinevad?

Miks pole Eestis levinud traditsiooniline rollide jaotus enamikele meie inimestest veel teravaks probleemiks kerkinud? Võib vaid spekuleerida oletustega, et eestlastele on teatud tolerantsus alati iseenesest omane olnud või pole meie naised õppinud veel hindama väärtusi, mis neile osaks langeksid, kui nad võitleksid välja enda kohta käiva stereotüüpse hoiaku, mis kuulutaks nad eriti hinnatuiks ja kompetentseteks kõikvõimalike kõrgelttasustatavate vastutavate ametikohtade täitmisel.

Ka võime vaid ootama jääda aega, mil üldiselt positiivselt hinnatavad feminiinsed omadused nagu seda on sotsiaalsus, empaatilisus ja heasoovlikkus, hakkavad leidma sellist väärtustamist, mis lubavad nende kandjatel tunda end edasipürgivas ühiskonnas hinnatutena. Millal või mille tulemusena peaksid meil hakkama puhuma sellised tuuled, ei oska praegu küll vist keegi ennustada.

Mees eelistab ülekannet jalgpalli MM matshilt õhtusele kohvilauale koos kleidimoodide arutamisega... Kas pole tüüpiline? Kuid nii mehed kui naised eelistavad (teineteise) seltskonda omaette olemisele. Mõlemad peavad tähtsaks isiksuse arengut ja elu edenemist. Oluline on meeles pidada, et naised ja mehed on vaid ühe ja sama liigi vaid pisut erinevad liikmed, kelle vahel on palju enam sarnasusi kui erinevusi. Innukalt erinevustele keskendudes võime nende tähtsust tahtmatult suurendada ja kaotada palju meeldivaid ja vajalikke suhteid, mis on meie elude olulisteks möödapääsmatuteks koostisosadeks.

Autor Anti Einpaul omab bakalaureuse kraadi psühholoogias ning on oma lõputöö raames soorollidega seonduvat põhjalikumalt uurinud. Artikkel on võetud Psühholoogiaserverist asjaomaste loal.