Lahkumineku staadiumid eitamisest kuni leppimiseni: ainsaks viisiks lahkumist õigesti üle elada on tunda valu
Ometi ei tähenda see kõik üksnes halba. Kui lahkumisse suhtutakse kui „lahusolekusse“, siis on armastus veel alles ning suhete tähtsus säilib. Kujutle, et väljusid taksost, maksid ja lahkusid juhist. Vaevalt et sa suhtud sellesse kui lahusolekusse.
Sageli segab meid lahkumisega õigesti toime tulemast illusioon, et see võib olla valutu. Lahkumine olulisest inimesest on tegelikult alati niinimetatud „negatiivne tunne“, ning see on normaalne. Negatiivseid tundeid ei ole iseenesest olemas — oleme nimetanud nendeks tunded, mille läbielamine ja -tunnetamine on valulik. Ent see kõik on täiesti loomulik.
Tänapäeval on tekkinud küllaltki kahjulik stsenaarium, see on põgenemine raskuste eest ning püüd iga hinna eest vältida valu. Just nimelt „iga hinna eest“. Siit aga tulenevad mitmesugused sõltuvused — narkomaaniast kuni internetisõltuvuseni.
Meid võib nimetada naudingute ühiskonnaks ning meie deviisiks on: Relax, take it easy! Seetõttu ebaõnnestuvad pahatihti kõikvõimalikud loomulikud programmid. Isegi keisrilõige tehakse ilma igasuguste meditsiiniliste vajadusteta. Lihtsalt nii on emmel „mugavam“.
Raskuste vältimise ühiskonnas jäetakse lahkumiste negatiivne faas sageli vahele. Ent ilma selleta pole võimalik positiivse faasi — leppimise faasi — saavutamine. Ainsaks viisiks lahkumist õigesti üle elada, on tunda valu ning minna valusse takerdumata edasi.
Lahkumise staadiumid
1. Lahkumise kaudsed märgid ja eitamine
Mida ootamatum lahkumine, seda tugevam on šokk ja eitamine. Psüühika ei suuda harjuda selle mõttega. Lahkunust räägitakse tema ootamatu surma puhul mingi aeg olevikus. Kui on olemas lahkumise ettekuulutajad, kaudsed signaalid, siis on psüühikal lihtsam. Tal on aega muutunud olukorras kohanemiseks. Kuigi ka siin lülitub esialgu sisse ignoreerimine.
Lahkumise ettekuulutajaid on valus teadvustada, ent need sisaldavad endis tähtsat teadet. Nad hoiatavad, et midagi on valesti, et olukord on muutumas. Ning siis on võimalus õigel ajal nendele muutustele ka reageerida.
2. Probleemi teadvustamine
Valuga kaasneb veel terve gamma erinevaid tundeid: ärevus, pettumus, solvumine (kellelegi adresseeritud või saatuse peale üldse). Kui mitte ehmuda oma tunnetest ning vältida põgenemist eelmisse staadiumisse — eitamisse — , siis muutub teadvustamine kasulikuks. Siis on võimalik järgmisse staadiumisse üle minna.
3. Valik ja otsus
Siin tekib küsimus, mida selles olukorras ette võtta? Kas võidelda suhte eest või lahkuda? Suhte eest võitlemine on võimatu vaid ühel juhul — surma puhul. Kuni inimene on elus, on ka võimalik säilitada temaga suhted. On olemas psühholoogiline hüpotees selle kohta, et otsus lahku minna ei ole kunagi ühepoolne, see on alati vastastikune, isegi juhul, kui seda ei teadvustata. Kuni suhteid väärtustatakse, jätkub võitlus armastatud inimese pärast. Suhetest loobumine on kas alateadvuslik allaandmine küllaldase huvipuuduse tõttu, soov vältida konkurentsi või on selleks mingi muu põhjus.
4. Tunnete läbielamine
Kui otsus on vastu võetud ja lahkumine toimunud, läheme mentaalselt tasemelt üle emotsionaalsele. Nüüd valdavad meid sellised tunded, nagu raev, hirm jms. Tähtis on neid mitte karta ega põgeneda nende eest. Need tuleb lihtsalt läbi elada. Anna aega oma emotsionaalsele seisundile. Anna endale luba nutta või pöörduda toetuse saamiseks sõprade poole. Võib ka alustada päevikuga ning kirjeldada selles kõiki oma tundeid. Sellel etapil on oluline, et sa ei hoiaks oma valu endas, varjatud tunded võivad põhjustada mitmesuguseid haigusi. Samas ei tähenda see, et pead tundeid näitama kohe ja otse sellele, kellele nad on adresseeritud. Võid alustada saatmata kirjadega. Kirjeldades neis kõike seda, mida tahad öelda.
Anna endale aega kurvastamiseks, sest lahkumine on alati kaotus. Kehtesta endale teadlikult mingi konkreetne aeg, millal hakkad meenutama minevikku, vaatama fotosid jne.
Ürita sellel etapil võimalikult vähe üksinda olla. Kui keegi on koos sinuga, on palju kergem. Ja polegi oluline vestelda, parim sõber võib lihtsalt su kõrval olla. Ära ka ükskõikset mängi. Alguses haaravad sind valulikud tunded ning negatiivsed mälestused. Kui need on läbi elatud, hakkavad meenuma ka head. Ära heida meelt!
5. Leppimine
Tasapisi hakkab uks minevikku sulguma. Vahel võivad küll tekkida „retsidiivid“ — meeletu soov helistada oma eksile jms. Ent aja jooksul need tahtmised muutuvad aina harvemaks ja harvemaks.
Ära oota täielikku ükskõiksust, seda võib tunda vaid võhivõõraste inimeste vastu, nende vastu, kes ei saanudki „omaks“. Mälestustele jääb alatiseks külge emotsionaalne värving. See võib olla kerge nukrus, nostalgia, isegi soojus ja rõõm selle hea pärast, mis kunagi teie kahe vahel valitses, rõõm ja tänulikkus, et teie kohtumine kunagi toimus, kuigi suhted lõppesid. Ei ole ju olemas „õnnetut armastust“, on olemas vaid „vastamata armastus“. Õnneks piisab ühest inimesest — sinust endast, Teine on vajalik selleks, et sa võiksid oma õnne jagada.
