Kadi (26) oli oma eelmise elukaaslasega koos kuus aastat. Mees oli tore, kuid tema suhtumine koosellu muutus Kadi jaoks aina vastuvõetamatumaks.“Tema ellusuhtumine oli umbes selline, et küll kõik laheneb iseenesest. Ühelgi töökohal ta eriti üle kolme kuu vastu ei pidanud, sest mitte ükski koht ei olnud “tema jaoks”. Terved pikad perioodid vedeles ta lihtsalt kodus ja ootas, et keegi talle midagi suurepärast pakkuma tuleks,” räägib Kadi. “Kui oled vaevu üheksateist, siis see nii väga ei häiri, kuid kahekümne viiesena tahad juba mingit kindlust. Ja kui näed, et mees ei kavatsegi midagi muuta, siis sa lihtsalt enam ei suuda, olgu teil muidu kuitahes hea klapp.”

Kadi tegi suhtele lõpu.

“Me suhe lohises nagu kummivoolik juba õige pikka aega, kuid mul ei olnud julgust asjale õigel ajal lõppu teha. Kuid ühel hetkel ma taipasin, et kui ma veel ootan, võib minu jaoks juba lootusetult hilja olla oma elule uut käiku anda, nii et ma palusin tal oma asjad võtta ja minema kolida.

Loomulikult elas ta selle ajani minu ja mu vanematega ühe katuse all, liigutamata lillegi selleks, et meil ka mingi ühine kodu võiks olla. Kui ma ta minema kupatasin, siis leidis ta endale küll kibekiiresti mingi üürikorteri ja läks isegi kuskile tööle, kuid minu jaoks ei muutnud see enam loomulikult midagi. Ma ei usu, et ta oma mõttemaailmas mingeid väga põhjalikke korrektuure oleks teinud, lihtsalt tal oli valida, kas kolida linnast ära, tagasi oma vanemate juurde, või siis tegutseda.

Ta valis viimase variandi, kuid see oli sundseis. Vanemate juures poleks temasugune mugav vend ennast kuigi hästi tundnud — seal ruumi na vähe ja ega ta mingit tüdrukut ka sinna tuua poleks saanud. Maakoht ka.”

Kadi oli alguses lootnud, et nad võivad inimestena edasi suhelda, sest peale rahamurede ja mehe lõdva ellusuhtumise ei olnud neil muidu mingeid omavahelisi probleeme.

“Aga ta muutus täiesti hulluks,” sõnab Kadi. “Ta hakkas mind pidevalt tüütama, jutt ikka üks ja sama: Kas oled juba ümber mõelnud, kas võin juba oma asjad tagasi tuua, kas see polt on sind juba ära tüüdanud… Kusjuures alguses mingit “polti” ei olnudki! Uue inimesega sain ma tuttavaks alles mitu kuud pärast me lahkuminekut, ja kui see tõesti juhtus, siis püüdis see hull teha kõik, et meid lahku ajada.. Ma rääkisin oma uuele sõbrale kohe kogu loo ära, kuid ikkagi oli tohutult ebameeldiv, kui mu telefon pidevalt piiksus või helises, teisel pool otsas ikka mu vana kallis elukaaslane, kes mitte kuidagi ei tahtnud aru saada, et meie vahel on tõesti kõik läbi!

MSN-st ma tema tõttu loobusingi, kuid telefoninumbrit ma vahetada ei tahtnud. Ta muutus ikka täiesti segaseks — mingi aeg hakkas ta mulle pidevalt oma uutest vallutustest üksikasjalikke aruandeid saatma, ja ikka lõppesid ta sõnumid küsimusega, ega ma ümber pole mõelnud. Segame mis segane! Selge, et mingist sõprusest ei saanud juttugi olla. Nüüd on ta natuke maha rahunenud, kuid aeg-ajalt annab endast ikka veel teada. Kuigi me pole juba üle aasta koos olnud!”

Triin (31) läks oma mehest lahku kaks aastat tagasi. Tema mees jättis ta maha teise naise pärast, kui nende laps oli kolmene.

“Ehkki ma ei saa salata, et ega me suhted just kõige paremad ennegi olnud,” sõnab Triin. ”Meil oli ikka väga suuri tülisid, nii et ma ei tea, kas me ilma selle naisetagi kokku oleks jäänud. Ega seegi ju päris tühjast tulnud!”

Triin räägib, et alguses oli ta meest lausa vihanud.

“Ma võisin pooled ööd üleval istuda ja talle kättemaksu välja haududa,” naerab ta. “Mingist sõprusest ei tulnud mulle pähegi mõelda. Lapse pärast suhtlesime me siiski edasi — poiss oli tihti terved nädalavahetused isa juures, lasteaiaüritustest võttis ta ikka osa, aeg-ajalt helistas ta lihtsalt selleks, et teada, kuidas lapsel läheb. Selge, et rääkisime siis ka muust. Eks aeg tegi oma töö, ma leidsin endale ka ise uue inimese ja nii see läks. Ega me mingid teab mis südamesõbrad nüüdki ole, kuid ma suudan temaga täiesti rahulikult suhelda, aeg-ajalt käime koos kohvigi joomas, kui lapse osas midagi arutada on vaja.

Aeg-ajalt pean ma isegi lausa mõtlema, et miks me siis õieti nii tohutult tülitsesime… Ei tulegi enam meelde, hetketi on koguni tunne, et oleksime ju rahulikult võinud veel edasi koos olla. Kuid see on muidugi enesepettus,” lisab ta.

Ka Eva (29) jäeti teise naise pärast maha, kuid temal lapsi ei olnud. Tema suhtles oma eksiga edasi omast vabast tahtest, tunnistades nüüd, et osalt lootuses mees tagasi võita.

“Mul oli tohutult valus temaga kokku saada, kuid ma tegin seda ikka, otsisin pidevalt põhjuseid, miks ma teda näha tahtsin ja nii edasi. Meil oli ju ka palju ühiseid sõpru, eks ma nende juures nägin teda ikka. Ma ei saa salata, et mul oli täiesti hullumeelne veendumus, et kui ma vaid piisavalt tihti tal silma all virvendan ja sealjuures võimalikult normaalselt ennast üleval pean, siis tuleb ta tagasi.”

“Normaalsest ülevalpidamisest” olla Eva sõnul asi tihtipeale küllaltki kaugele läinud, sest väiksemgi kogus veini olla ta alguses taltsutamatult nutma pannud.

“Lõpuks sain ma aru, et tagasi ma teda enam ei saa. Siis, kui ta oma uue naisega abiellus. Meie olime koos peaaegu kaheksa aastat, ilma et meil abiellumisest juttugi oleks olnud. Ma mõistsin, et ma pean natuke kannatust varuma ja maha rahunema, kui temaga veel suhelda tahan. Ma sain aru, et ma olen ta mehena kaotanud, kuid ma ei tahtnud teda ka inimesena kaotada. Nii ma siis tõmbusin natukeseks hoopis eemale, järgmisena nägin ma teda tema ema juubelil. Ma olin ju nii kaua selle pere liige olnud, nii et mind kutsuti samuti sinna. Ja muidugi oli seal ka ta uus naine koos nende vastsündinud lapsega. Haiget tegi ikka, kuid enam ma nutma ei hakanud. Nüüd suhtleme me aeg-ajalt ikka — tööasjus ja muidu ka. Ma ei ütleks, et ma selle juures väga õnnelik oleks, kuid nüüd ma tean, et ma saan ka ilma temata elada.”

Küsimuse peale, kas naised lahkuläinud paaride puhul mingit sõprust üldse võimalikuks peavad, arvab Eva: “Alati on lahkumineku puhul keegi, kes haiget saab. Lahkuminekul on ju ikka mingi põhjus, see ei ole nii lihtne, et ma otsustasin täna saia asemel hoopis sepikut süüa. Sõprus on võimalik, kuid vähemalt ühele poolele on see alguses üldjuhul ikka raske.”

Kadi arvab, et sõprus on võimalik juhul, kui inimesed suudavad lahkumineku põhjuseid adekvaatselt hinnata ja ennast ka teise olukorda panna. “ Aga loomulikult hakkab koosoldud aeg suhtlemist mõjutama, nii et lihtne see mingil juhul ei ole.”

Triin sõnab, et tema tunneb küll paare, kes omavahel ka pärast lahkuminekut küllalt tihedalt suhtlevad, ent ta arvab, et neid seovad sellisel juhul eelkõige ühised sõbrad.

“Või lapsed, nagu meil,” ütleb ta. “Minu arvates on sõprus tavaliste, heteroseksuaalsete naise ja mehe puhul üldse kaunis küsitav asi. Sellise kahekesi kokkusaamise ja suhtlemise mõttes. Ikka kipub nii olema, et üks on teise vähemalt natuke armunud ja kannatab. Samamoodi on lahkuläinud paaride puhul — vähemalt ühe jaoks on lahkuminek raske olnud.

Läheb kaua aega, enne kui saavutatakse mingisugune neutraalne suhtlemistasand, kuid enamiku paaride jaoks on ühel või teisel põhjusel kergem suhtlemisest üldse loobuda. Liiga palju on taustal igasuguseid lahkuminekul tekkinud tundeid: viha, pettumust, armukadedust.”

Eva: “Teine asi on ehk, kui alles aastate pärast juhuslikult uuesti kohtutakse. Siis on kergem mineviku halbadele asjadele mitte mõelda. Kuid kas siis lausa sõpradeks saadakse — see on iseasi. Pealegi tekib ju inimestel tavaliselt ikka uus suhe ja ei ole vist kuigi palju neid inimesi, kes väga meelsasti näevad, et nende partner oma eksiga väga lähedastes suhetes oleks.”

Niisiis leiavad kõik naised, et ehkki sõprus on pärast lahkuminekut teoreetiliselt võimalik, on seda siiski raske saavutada — üks pooltest tunneb ennast üldjuhul ikka halvasti. Minevikus läbielatud suured emotsioonid, mis on seotud nii kokkusaamise kui lahkuminekuga, ei lase üldjuhul ennast päris vabalt tunda. Tavaliselt on vaja aega, et tundetormid vaibuda jõuaksid, vahel koguni aastaid. Siis on ehk võimalik ka sõbralik suhtlemine — kui mitte just südamesõpradena, siis vähemalt heade tuttavatena. Tuleb muidugi vaadata, et selline hea tutvus parajasti käesolevat suhet liialt proovile ei paneks…