Probleeme tõstatab tavaliselt naine, järelikult on temal probleem, lahendagu see siis ise. Mehed ei viitsi probleemitseda — lahendusi otsida, nad pigem eralduvad ja on kontaktitud, lasevad asjal olla. On mugavad ega viitsi olukorda muuta. Heal juhul saab ta nõusse, et, jah, kooselule peaks reanimatsiooni tegema, ent ta jätab kogu tõmblemise naise mureks. Seega ka meest tagasi võttes, uuesti üritades, ei õnnestu midagi. Suhted langevad jälle vanasse suhtlemismalli, endistesse vormidesse, ja üsna kähku.
Kõik suhted on alati kahepoolsed. Kumbki osapool on võrdselt vastutav. Süü — kui sellist ongi — suhte lagunemise eest jaguneb võrdselt kaheks. Sellist asja ei ole, et üks on süüdi ja teine pole.
Naistel on omadus ennast süüdi tunnistada, aga see pole õige. Õppisin, et suhte küljes pole vaja kümne küünega rippuda — lase minna, kui ei ole, mida hoida. Oma soove peab meestele selge sõnaga ütlema. Mehed ei saa vihjetest aru. Nad on igasuguste virvenduste ja pooltoonide ja vihjete suhtes uskumatult töntsid. Kui neilt väga viisakalt paluda oma pillid kotti panna ja lahkuda, ei saa nad aru. Loodavad, et asi jääb niisama, las naine tõmbleb natuke, tal ju tujud ja päevad… Parem öelda otse, et nüüd ja kohe. Kui vaja, siis ka seda, et uks on seal.
Laps tajub hästi, kui keegi vanematest pole õnnelik. Parem kaks toredat üksikvanemat kui neurootilised ja vägisi koos elavad vanemad. Lapse nimel ei tuleks mitte tuksis abielu hoida, vaid kehv liit lahutada. Põdeda oma aeg ära ja rõõmsalt elu uued väljakutsed vastu võtta. Neid tuleb niikuinii, kuigi ega supis sees olles seda muidugi usu.“
Oma praegusi suhteid endise abikaasaga iseloomustab Mari nii: „Meie suhted on praegu priimad — kaks intelligentset inimest ikkagi. Moosipurke me ei jaganud ja taldrikuid ei loopinud. Õnneks oli tal koht, kuhu minna. Hirmus oleks olnud mõistmatu kaasaga korteri olmelõksu jääda. Helistame nüüd teineteisele tihti. Põhiliselt räägime lapsest, kuid ka omadest asjadest. Tean, et kui vajan tema abi, siis ta aitab. Kui laps vajab abi, saab ta loota isa toele. Kui puberteediealise lapsega oli probleeme, kooskõlastasime oma käitumist ja rahaandmisi, et laps ei õpiks meid ära kasutama, aga samas, et ta vajadused oleks kaetud.“
Mari tähelepanekud abielulahutusest:
Mida ma sain teada tänu abielulahutusele
1. Mul on seksuaalseid vajadusi.
2. Mõistuse abil ei jäänud ma ilma toredast sõbrast, kuigi meie kooselu ebaõnnestus.
3. Tajusin oma eluaastate väärtust.
4. Tulin algul ravimite ja psühholoogide, hiljem aja ja iseenda abil sügavast depressioonist välja.
5. Kui sa ei saa muuta olukorda, mis on vastuvõetamatu, siis muuda oma suhtumist sellesse.
6. Lapse nimel ei tasu abielus püsida. See on asjatu ohver ja selle eest ei olda tänulik. Ela ise ja lase teistel elada.
7. Suhtega peavad tööd tegema mõlemad, ühe püüdmine ei aita.
8. Ahistus, peavalu, nutt, alandus, lõputu olukorra talumine pole asjad, mida oma elus hoida.
9. Ajutised põgenemised ja välisreisid ei aita. Koorem tuleb ju kaasa.
10. Nii lapsed kui ka partnerid on meil ainult laenuks. Lapsed lähevad oma elu elama. Ka elukaaslased võivad minna oma teed, kui püsisuhe ei taga nende vajadusi.
Teistest suhetest enne ja pärast olen õppinud
1. Alkohoolikuga kooselu ei ole vastuvõetav. Hais ja enesehaletsus on vastikud. Ülbamine samuti. Normaalne suhtlemine pole adekvaatne. Käituda tuleb kui haigega.
2. Eneseimetlejaga kooselu ei sobi mulle. Siis oled kui konkubiin, muudkui imetle teist ja sind lihtsalt ei viitsita kuulata.
3. Igava inimesega, ükskõik kui hea ta on, ei taha kaua koos olla. Kui kaua võib rääkida ilmast ja kassist, kes läks üle tee?
4. Armukadedus tapab igasuguse armastuse. Usalduse puudumine ja teise asetamine omastatava eseme tasandile ei aita inimestel lähedased olla. Kui inimene tunneb, et teda tahetakse lämmatada, püüab ta hingamist takistavast asjast vabaneda. Kumbki suhtes olija ei peaks tundma kella kuklas — sunnitud kiiret partneri juurde tagasi — ja usalduse puudumist.
5. Lubadusi unustav ja rikkuv inimene ei vääri usaldust. Lihtsam on teada, et tassid oma briketi keldrisse üksi.
Lõpeta suhe järgmistel juhtudel
1. Sa ei mäleta, mis on ühine rõõmus naer.
2. Sa soovid, et ta ei tulekski koju ja seda ikka ja jälle.
3. Te ei räägi enam muust kui ilmast ja lapse tervisest.
4. Sul on pikemat aega paha olla.
5. On märke neuroosist. Hambad lagunevad, peavalud püsivad, tihti on palavik, haigused korduvad või süvenevad.
6. Sul ei lasta ise otsustada sinusse puutuvaid asju.
7. Sinu ja su vajadustega ei arvestata.
