Olla koos. Lapsepõlves on armastus ja kiindumus uskumatult olulised tunded. Tänu kindlale sidemele emaga või teise lähedase inimesega kasvame rahulikeks ja enesekindlateks. Ent ka kõik täiskasvanud inimesed vajavad just sellist armastust. Kusjuures mitte kujutlust sellest, millest räägivad romaanid ja melodraamad, kus kired ja kannatused ning „ma ei suuda ilma sinuta elada“ on pigem sõltuvussuhete illustratsiooniks. Tõeline armastus on sügav side, aktsepteerimine, tugi ja väärtuste tunnistamine. Seejuures on see vastastikune! Kas siiski ei õnnestu armuda? Võimalik, et miski segab.

Hirm läheduse ees. Sa märkad, et mingil hetkel hakkad uues suhtes tundma ärevust, vahel lausa paanikat. Tahad põgeneda. Sageli mõtled välja mingi põhjuse või siis lihtsalt jooksed minema. Sul on rahulikum tunne, kui teie vahele jääb distants — lähenemine on risk. Sa võid välja näha enesekindel ja suhet sooviv, ent see ei välista läheduse kartust.

Armastus ei saa aga areneda, kui me ei usalda teisi ega pole valmis välja näitama ka oma nõrku külgi, hirmusid ja kahtlusi. See on hirm selle ees, et teine märkab meie ebatäiuslikkust.

Enesehinnang. Vahel kujutad sa ette, et sul on liialt raske iseloom selleks, et keegi sind armastada võiks. Või et sul on palju puudusi ning seetõttu ei saa sa kellelegi meeldida. Sulle näib, et sa pole nii hea kui teised inimesed või et sinuga pole kõik korras ning seda on võimatu parandada. Loomulikult raskendab see lähedaste suhete loomist. Isegi siis, kui sa tõepoolest meeldid, sa kas ei usu seda või kahtlustad, et ta tahab sinult midagi muud, mitte suhet.

Iseseisvusetus. Sa vajad nii väga armastavat partnerit, et … hirmutad ta eemale. Võimalik, et sa kahtled selles, kas suudad iseseisvalt oma elu elada. Sa vajad hoolitsust, „tugevat õlga“, kindlat tagalat. Seega tuleb välja, et sa ei usalda oma sisemisi ressursse. See tunne haarab naisi, keda lapsepõlves on liiga palju kritiseeritud, pole õpetatud iseseisev olema või on neile sisendatud, et mees hoolitseb kõige eest.

Usaldamatus. Sulle otsekui näiks, et inimene, kellega käid kohtamas, kavatseb sind petta või esimesel võimalusel maha jätta. Ka see on tervitus lapsepõlvest: kui täiskasvanud pidevalt jätsid tähele panemata lapse vajadusi, ei tundnud üldse huvi tema arvamuse vastu, siis kust võiks tulla usaldus? Oluline on ka eelmiste suhete kogemus — saanud tunda petmist, ei suuda sa kindlasti kohemaid uut partnerit usaldada.

Sõltuvus. Oled harjunud hoolitsema, mitte olema hoolitsuse objektiks. Sa jälgid tähelepanelikult partneri tujusid, ent varjad tema eest oma rahulolematust. Tahad vaid, et teisel oleks hea. Aga kuidas sinu endaga on? Ilmselt pöörasid vanemad sulle tähelepanu vaid siis, kui olid „“hea“ laps või kui olid sunnitud vastutama nende emotsionaalse seisundi eest.

Pole aega! Sa tahad leida armastust, ent miskipärast satub see soov tähtsate tegemiste nimekirja lõppu. Lapsed, vanemad ning teised „sotsiaalsed kohustused“, hobi, sport . Kõik näib takistavat. Ning kui nooruses jätkus kõigeks jõudu ja energiat, siis nüüd on seda kõike väga keeruline teha.
Kui aga olla kogu aeg tegevuses, nagu tänapäeval kombeks on, siis see ei tähenda veel, et kõik on hästi. Võimalik, et üritades pidevalt täita oma elu kõikvõimalike sündmustega, peidad sa alateadlikult ennast armumise eest.

Perfektsionism. Sul on konkreetne, hästi läbimõeldud nimekiri omadustest, millised peavad sinu väljavalitul olema. Ent paistab, et sa otsid lõputult seda ideaalset partnerit. Samaaegselt hoiad aga kõvasti kinni oma ebarealistlikust arusaamast armastusest. Tõelisel, elaval inimesel, kellel on individuaalne kogu väärtusi ja puudusi, ei ole lihtsalt šansse sinule meeldida. Ning sinul pole võimalust teada saada, milline ta tegelikult on, et võiksid temasse armuda.

Hirm kontrollimise ees. Tõeliselt armuda tähendab lasta teine inimene endale väga-väga lähedale. See teeb aga murelikuks. Kes teda teab, kuidas ta seda võimalust kasutab. Äkki hakkab tahtma ikka rohkem ja rohkem, ning „haarab su üleni“ enda valdusesse. Paljud kardavad niivõrd enese kaotamist teisele, et ei lase mitte kellelgi oma „isiklikku ruumi“ siseneda, isegi mitte lihtsalt sõbrana. Tegelikult on aga nii, et see teine kardab sedasama.

Allikas: Domašni Otšag, september, 2018