Lapsena väärkoheldud naise lugu: kannatasin kasuvanaisa ahistamist, et saada söögiraha

Naistekas on sel nädalal olnud fookuses seksuaalvägivalla teema. Oma kohutava loo kirjutas naine, kelle lapsepõlv oli kõike muud kui helge... Õnneks on see naine praeguseks minevikuga rahu teinud. Ta on õnnelikult abielus ja kolme lapse ema.

Olin 7-aastane tütarlaps, kui juhtus midagi kummalist. Vanaisa (kes oli tegelikult mu kasuvanaisa) katsus mind kohtadest, kust ei oleks pidanud. Ta puudutas minu siis veel väljaarenemata intiimseid kehaosi. Selline käitumine hakkas korduma. Aeg möödus, sain vanemaks. Kõik ikka kestis. Aga ma pidin vanavanemate juures käima, sest vanaisa andis mulle taskuraha, mille ma koju emale viisin, kuna tal polnud raha. Ma tundsin, et pean seal käima, et koju natukenegi midagi süüa saaks osta. Tundsin end ärakasutatuna. Vanaisa kasutaski mu olukorda ära, küsides, kuidas kodus söögiga lood on jne. Ta teadis, kuidas mind mõjutada.

Vanaema ei teadnud asjast midagi, sest see kõik toimus ajal, mil vanaema oli poes või mujal kodust ära. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin tundma, et kuidagi peab sellest ringist välja saama. Emale ma sellest, mida vanaisa tegi, rääkida ei julgenud. Otsisin endale 10-aastaselt lapsehoidja töö ja hakkasin palka saama. See aitas. Aga ikka käisin ka vanavanematel külas, vanaema pärast. Tema oli see, kes mind õpetas, kuidas elus hakkama saada, mitte ema kodus. Ema vaid magas, kamandas ja nõudis kodu korras hoidmist. Kui teda tüütasin või häirisin, siis karistas. Tööl mu ema ei käinud ja elasime vaesuses. Mina käisin lapsehoidja töö kõrvalt ka koolis. Reede ja laupäeva öösiti käisin ma veel ka pagariäris abiks — seal töötas see naine, kelle lapsi ma hoidsin.

Sedasi sain end vanaisast eemal hoida end ja käisin seal harvem. Aga kui vahel ikka käisin, siis tuli ikka ette kordi, kui sattusin üksi kasvuhoonesse, puukuuri või saunaruumi ja siis oli vanaisa kohe platsis. Üritasin alati põgeneda, aga tihti see ei õnnestunud.

Nii ma veetsin oma lapsepõlve… Olin 14-aastane, kui sain vanaisast täielikult eemale. Mu vanem vend hakkas tööl käima, tõi koju raha ja saime rahulikumalt elada. Käisin ise ka tööl edasi.

17-aastaselt leidsin mehe, kellega abiellusin ja sain kolm last. Elasime 11 aastat koos. Ta sai teada minu lapsepõlvest, kui ta üritas mind ükskord joomase peaga vägisi võtta….olin siis 25 aastat vana. Siis rääkisin kõigest ka oma emale. Tema aga ütles, et olin selles ise süüdi ja et ei tasu kurta. Tuli välja, et mu ema oli kogu aeg teadnud, mida vanaisa minuga tegi…

Pärast seda hakkasin psühholoogi juures käima. Käisin seal poolteist aastat ja sain abi. Nüüdseks olen esimesest mehest lahutatud, teist korda abielus ja oma eluga rahul. Esimesse abiellu astusin ma põhjusel, et tahtsin sellesse end varjata ja uputada, aga nüüd olen ma õnnelik. Ma tegin minevikuga rahu ja andsin vanaisale andeks — kuigi ta jõudis enne ära surra. Oma emale ei ole ma senimaani andestanud, et ma pidin niimoodi kannatama ja tema mind ennast selles süüdistas. Ise ma tean nüüd, et ma polnud süüdi.

Tahan teistele ahistamise kannatajatele öelda, et ärge laske endaga selliseid asju teha, ärge kunagi arvake, et see on õige. Rääkige, ärge varjake… hakkab kergem.