Mu hea sõbranna ja ühtlasi endine klassiõde oli oma elukaaslasega kolm aastat koos elanud, kui nende kirg kustuma hakkas. Eks vist öeldaksegi, et kolm aastat on see esimene aeg, mille möödudes võib öelda, et on usku ja lootust edasiseks kooseluks. Nendel hakkas asi viltu kiskuma juba teise aasta täitudest, kolmanda eel oli juba kõigega pisut halvasti.

Ühe telefonivestluse jooksul pihtis sõbranna, et ta on meeleheitlikult mõelnud, et mis nende elust küll puudu võiks olla ja leidnud, et tema tahaks väga emaks saada. Laps andvat ka mehega uued ühised eesmärgid ja sihid. Ütlesin kohe välja, et laps tuleb saada ikka terves ja toimivas suhtes ning enne lapse saamist peaks kindlasti omavahel kõik jälle klappima saama.

Neli kuud hiljem teatas sõbranna ühisel sünnipäevapeol, et on lapseootel. Nad olevat mehega väga rõõmsad ja elevil. Eks mees oligi elevil — ikkagi esimene laps ja iga mehe uhkus. nad olid sära täis ja varusid beebile asju, sõbranna rääkis lakkamatult kõigist uutest kogemustest ja kogu protsessist, mina kuulasin rõõmsalt kaasa. Tabasin end isegi mõttelt, et vau, äkki selles oligi probleem? Äkki nad tõesti vajasid enda ellu lihtsalt last, kedagi uut.

Nüüd on nende väike tütar neljane ja elab koos emaga. Miks? Paar läks lahku, kui tütreke oli umbes kaheaastane. Samad probleemid tulid tagasi, sama rutiin ja samad arusaamatused. Isa tegeleb oma lapsega endiselt, kuid vanemad ei ela enam koos ja õnnelikku kodu koos kahe vanemaga sel lapsel pole. Lihtsalt selle pärast, et vanemad võtsid last kui vahendit probleemide eest põgenemiseks. Kui esimene vannitamine, pööramine, iseseisev söömine, samm ja sõna olid möödas, möödus ka elevus, andes ruumi vanadele probleemidele tagasi tulemiseks.

Kallid inimesed, laps ei ole lahendus teie suhteprobleemidele. See on kõige alatum viis probleemide eest põgenemiseks!