Olen oma mõtetega juba nii kaugele jõudnud, et ma ilmselt vihkan oma meest. Ei leia temas enam midagi head, positiivset või ihaldusväärset. Ta on rumal, laisk, paksuks läinud õllejoodikust tola, kes käib mulle iga päevaga järjest rohkem närvidele. Tema meelest olen mina lits, loll, laisk ja halb ema oma lastele, kes teeb absoluutselt kõik valesti, alustades keedukartulitest ja lõpetades laste riietamisega.

Kui lapsi poleks, oleks ma juba kaks aastat tagasi uksest välja kõndinud ja enam kunagi poleks tagasi vaadanud. Juba siis hakkas ta mind solvama ja ükskord isegi lõi (mitte kõvasti). Kuid meil on kaks last, kes jumaldavad teda, sest ta on väga hea isa ja nad armastavad ka mind. Olen mõelnud ja mõelnud, kuidas seda olukorda lahutuse korral lahendada, aga ei suuda ühtegi arvestatavat lahendust välja pakkuda. Mina ei ole nõus lapsi talle loovutama, sest seda ta kindla peale nõuaks, aga tema ei jäta lapsi mulle. Kuidas neid siis jagada? Mitte mingil juhul ei lepi ma sellega, et näeksin oma lapsi vaid nädalavahetustel või sellega, et peaksin nad jõulude või aastavahetuse ajal kellelegi teisele andma. Mõte sellest, kuidas minu lapsed istuvad oma isa ja tema võimaliku uue naisega jõululauas ajab mind öökima!!!

Isegi kui mina saaksin oma tunnetega rahustite ja tõenäoliselt ka alkoholi toel kuidagi hakkama, ei andestaks mu lapsed mulle ealeski. Ma tean seda. Lapsed tahavad kasvada oma peres koos oma vanematega, mitte mingite suvaliste tädide ja onudega, kes võib-olla tihti vahetuvad. Olen lugenud lahutatud lastest ja lahutamisest ning suudan ette kujutada, kui tuksi meie lahutus nende elu ja närvisüsteemi keerab. Muidugi rikub nende elu ka meie pidev tülitsemine, kuid... vähemalt on tülitsejad omad inimesed, mitte mingid võhivõõrad...