Mul on natuke imelik probleem, aga kirjutan sellest ikkagi, sest usun, et ma pole ainuke. Kõik ütlevad mulle, et mu probleem polegi mingi probleem, sest mulle ei tee ju keegi liiga, pigem vastupidi. Jah, tõsi ta on, aga mida ma teha saan - ma ei ole õnnelik. Nimelt tõmban ma millegipärast ligi ainult "häid poisse", olen tõeline "inglimagnet". Ise pole ma mingi ingel, olen emotsionaalne ja riiakas, mõnikord suudan nii palju viriseda, et endal hakkab ka paha. Viimasel ajal on mul tõepoolest tekkinud suhted ainult selliste meestega, kes on "liiga head". Mina üritan tüli norida, tema kuulab vaikides. Palub kasvõi vabandust, isegi kui ta ise midagi valesti ei teinud. Isegi kui mees paistab alguses kirglik ja temperamentne, siis kohe, kui suhe tõsisemaks läheb, on ta taas talleke valmis. Ma igatsen oma ellu tuld ja kirge, aga selle asemel hakkab mul kõikide meestega igav. Ning loomulikult saadavad mind pidevalt süümekad, et ma nendega nii halvasti käitun. Suhete lõpetamine on hoopiski raske - proovi sa põhjendada lahkuminekut inimesele, kes pole justkui midagi valesti teinud.

Ma saan aru, et viga peab olema minus. Aga mida ma küll valesti teen ja kuidas ma saaks seda suhtemustrit muuta? Ma ei vaja enda kõrvale inglit, kes mind kätel kannaks, tahan tuliseid vaidlusi ja meest, kes lõpuks mind paika paneks. On mul üldse lootust?

Paraku kipume me kõik ligi tõmbama ühte tüüpi mehi. Et mustrit muuta, tuleb tõepooleks alustuseks enda käitumine üle vaadata. Lugejad, jagage kogemusi, kas ja millistest painavaks muutunud suhtemustritest olete suutnud välja murda.