Lillede asemel häbi ja sinikad: kolm jõhkrat, kuid ausat lugu naistevastasest vägivallast

 (108)
Lillede asemel häbi ja sinikad: kolm jõhkrat, kuid ausat lugu naistevastasest vägivallast
Foto: Scanpix

Kui me kui ühiskond tahaks naiste elu tegelikult õnnelikumaks teha, siis sel naistepäeval palun vaatame otsa mitte ainult oma kallimale, vaid ka paljudes tutvusringkondades peituvale tapvale armukadedusele, räigele kohtinguvägivallale või vaimsele vägivallale, mis meie rahvast tegelikult märkamatult nõrgestab.

Tappev armukadedus

Seda, et vägivaldseks kujunev suhe algab kirglikult, kingituste, ülevoolava armumistunde ja lillesülemetega on rääkinud paljud lähisuhtevägivalla ohvrid. Seda, et tulevikus vägivaldseks muutuv partner on suhte alguses teinud omalt poolt kõik, et tulevase ohvri elu kontrollida, tema üle domineerida ja temalt nõu küsimata temakese elu puudutavaid otsuseid langetada, on samuti tavapärane tunnuste kimp. Kogu selle omanditundega koos aga hakkab suhtes tavaliselt idanema ka tapva armukadeduse seeme.

Ma räägin teile ühe jõhkra, kuid mitte sugugi tavatu episoodi ühe naisterahva elust, kes naistepäeval töölt lilledega koju tuleb. Nagu tuhanded naised sel päeval tulevad. Ja see kõik pöördub, tänu sellele, et tema alaväärsuskompleksi põdev mees on vägivaldne.

“Mis kuradi lilled need on?”
“Töökaaslased kinkisid.”
“Mis töökaaslased, keegi kellega sa flirdid seal või?”
“Naistepäevaks lihtsalt, ära palun armukadetse, sul pole mingit põhjust.”
“Miks sa need lilled koju tõid? Tahad nina alla hõõruda mulle, kui sitt mees ma olen või?”
“Ei taha, ära kujuta ette. Kõik on hästi.”
“Kui mingi tüüp sulle lilli toob ja sa nendega minu nina alla lehvitama tuled, on midagi hoopis väga valesti, ma ütleks!”
“Palun lõpeta ära.”
“Anna mulle selle mehe number, ma otsin ta üles.”
“Ära tee mulle palun häbi.”
“Mis kuradi häbi, kaitsed teda jah? Tahad magada temaga, jah? Oled maganud juba? Vasta, lits, raisk.”
“Ei ole, ma ei taha et sa helistaks ja häbi teeks mulle.”
“Aga mulle on okei häbi teha? Tulla siia oma teiste meeste kingitustega uhkustama? Sööd ära need lilled praegu, raisk.”
“Ära tee, lapsed vaatavad ju.”
“Kust ma üldse tean, et need minu lapsed on, sa oled ju nõutud lits siin oma lilledega.”

Seotud lood:

Neli tundi hiljem on naabrid kutsunud politsei. Nad on kuulnud pealt hääli. Politsei saabudes on suudab naine vaevu kõndida. Ta viiakse erakorralise meditsiini osakonda. Seal tehakse maoloputus ja tuvastatakse roide mõra, üks lahtine purihammas ja peapõrutus. Ohvriabitöötaja kuuleb naiselt, et selliseid episoode on iga paari aasta tagant ja seda juba viimased 12 aastat. Ohvriabitöötaja räägib naisele sellest, kuidas selline suhe ei muutu paremaks. Naine aga ütleb, et tal pole lastega kuhugi minna. Ohvriabitöötaja suunab naise naiste tugikeskusesse. Seal pannakse paika tema päästeplaan. Dokumentide duplikaadid tuttavate juures, laste varumähkmed ja lutipudelid turvakorteris — juhuks, kui peaks vaja olema kodust põgeneda. Enesearenguplaan, kus arvutatakse välja tema toimetulekumiinimum ja võimalus, kui naine peaks elama hakkama üksinda kahe lapsega rendikorteris, lisaks ka igakuine rahavajadus. Järgmistel kuudel aidatakse teda lahutuspaberite vormistamisel ja täiendkoolituse saamisel. Enesekindluse ja otsustusjulguse arendamine võtab aega mitu kuud. See on normaalne. Aasta lõpuks, veel enne jõule on see naine oma piinajalikust suhtest vaba. Elab oma lastega mujal. Mehele on määratud lähenemiskeeld. Ja naine on otsustanud, et oma tütardele õpetab ta maast madalast seda, kuidas ühestki mehest end sõltuvaks teha ei tohi.

Kui naabrid poleks politseid kutsunud, oleks see naine tänaseks tõenäoliselt surnud. Isa kasvataks kaht tütart, kelle ema ta tappis. Sekkuda tuleb. Alati tuleb. Isegi kui see on mõni kord liiast, on see teinekord ainus võimalus kellegi elu päästa. Vaikimine ja mitte sekkumine aitab ainult agressorit, mitte mingil juhul ei ulata see ohvrile abikätt.

Vägivaldse lõpuga kohting

Üks vana tuttav, kellega üks tüdruk oli juba mitu aastat Facebookis vahelduva eduga suhelnud, kutsus ta lõpuks ometi välja. Oli aasta 2012. Oli reede. Oli naistepäev. Normaalne tüüp, kutsus restorani, ajas juttu. Hea välimusega ja igati selline, kellega võiks veel tulevikuski kohtuda.

See sama paarike, sel samal õhtul läheb edasi ööklubisse. Tantsitakse, juuakse, tuntakse end hästi. Ööklubi turvakaamera lintidelt oleks võimalik näha seda sama paari koos leti ees, koos tantsupõrandal ja hiljem riidehoiu ees suudlemas. Koos taksosse minemas.

Loe veel

Samal õhtul läheb tüdruk pärast klubi selle kuti poole. “Lähme vaatame filmi!” oli ettepanek ja isegi kui keegi sellisel kellaajal pärast sellist kogust kokteile ja tantsimist tegelikult filmi vaadata ei viitsiks, kõlab diivanil teleka ees normaalse tüübi kaisus magama jäämine ka tüdrukule esimese kohtingu mõttes igati viisakas plaan.

Kuti korter. Kell on pool neli hommikul. Elutoadiivan. Telekast tuleb mingi teksti TV ja noored suudlevad. Kutt hakkab kätt särgi alla ajame. Tüdruk üritab paar korda kätt ära lükata, aga noormees on pealetükkiv. Tüdruk tunneb, et ei tahaks, et nende esimene kord oleks kuskil diivanil täis peaga pärast pidu ja ütleb kutile, et ärme täna seksi. Tahtmata kutti solvata, ütleb ta seda vabandavalt, et täna pole just sellel kuul selleks kõige parem aeg.

Kutt justkui mõistab, peatub hetkeks, teeb uued joogid, kuid tagasi diivanile tulles jätkab taas. Ta hakkab tüdrukul riideid ära kiskuma.
“Näita mulle,” ütleb kutt.
“Lõpeta ära, oleme niisama” pahandab tüdruk,
“No näita, ära nüüd häbene,” käib kutt peale.
“Ma ei taha,”
“Tahad küll.”
“Palun ära tee, mul on süda paha.”
“Ma lihtsalt tahan sind nii hullult praegu, las ma võtan su seeliku ära.”
“Ära tee.”
“Näe see tuleb ise ära.”
“Ära kisu, ma ei taha siin niimoodi, ootame palun veits, mõni teine kord.”
“Õhtu läbi oled ju tahtnud, ära valeta, et sa ei taha.”
“Praegu pole see meeleolu, sa teed mulle haiget.”
“Esimene kord võib natuke valus olla,” naerab kutt.
“Ära palun tee,” palub tüdruk.
“Ma ei tee midagi, mis sulle ei meeldiks,” valetab kutt.

Umbes kümmekond minutit hiljem on see tüdruk vägistatud. Tal on vastik. Ta isegi ei mõtle, et see oli vägistamine, ta mõtleb et see oli üks rõve ja tühine kogemus. Ta mõtleb, et ta on loll. Meik on laiali, ja kurgus on nututunne.

“Tahad pessu minna?” küsib kutt hoolivalt ja lisab: “Ma tellin sulle niikaua takso.”

Tüdruk ei taha. Ta tahab maa alla vajuda. Ennast üles puua. Kuidas ta võis nii loll olla. Ta süüdistab ennast. Ta viskab need riided ära, sest ta ei tea, et need võiks olla tõendiks kriminaalasjas. Ta läheb kodus vanni, sest tal on nii kuradi tühi ja läbipekstud tunne, et ta ei tea, et ta peaks minema erakorralise meditsiini osakonda ja laskma end läbi vaadata. Mõte sellest, et ta on kuriteo ohver, mille eest vanglakaristusi mõistetakse, ei tule talle isegi pähe.

Oma sõbrannale räägib ta juhtunust alles nelja päeva pärast. Need neli päeva ta ei maga. Ta ei ole vastanud kuti Facebooki postitustele, mis küsivad: “Ega sa vihane ei ole?” ja “Kuidas koju jõudsid?” ja “Sorry, kui ma veid liiale läksin, ma olin ikka väga täis..”. Sõbranna soovitab tal minuga rääkida, sest ma tegelen “nende naistevägivalla kampaaniatega”. Mina soovitan tal rääkida tugitelefoni 1492 nõustajaga, kes iga nädal mõnd sellist tuttava kuti poolt vägistatud tüdrukut aitab.

See tüdruk sai sel õhtul väga haiget. Ja see on miski, mida tõenäoliselt ka paljud selliste lugude juurde kommentaare kirjutavad inimesed ei mõista. Ei mõista et sageli see haiget saamine ei toimu isegi mitte füüsilises maailmas, vaid kuskil sügaval hinges, kuhu usaldustunne end peitnud on.

Ta jõi pärast seda nädalavahetuseti korralikult. Ja kui ta poleks helistanud tugitelefoni nõustajale, oleks ta tõenäoliselt tänaseni uskunud, et see vägistamine oli tema süü.

Ma tean selle kuti nime ja olen temaga aasta eest Facebookis suhelnud. Ja öelnud ka seda, et kui selle tänase Delfi loo peale peaks mulle keegi kirjutama, et ta on samasuguse vägistamise ohver ning see vägistaja peaks olema see sama kutt, siis ma teen kõik endast oleneva, et see kutt satuks paksude müüride taha, kus ka temalt enam ei küsita, kas ta tahab parasjagu seksida või mitte.

Me peame mõistma, et igal naisel on ka viimasel hetkel õigus öelda “EI!” Ja seda “EI-d” peab mees austama. Sest inimest katki teha on väga lihtne. Teda hiljem üles ehitada on küll võimalik, aga selleks on vaja palju aega, palju tähelepanu ja palju armastust. Võlurohtu, mida meil Eestis just liiga suurtes kogustes saada ei ole.

Seda enam ajavad mind kohutavalt närvi Keskerakonna ühe esidebiiliku Viktor Vassiljevi väljaütlemised, kuidas naine on süüdi oma lastele valesti “valitud” isas. Selline mõtlemine saab tulla ainult doktori poolt, kes kunagi kooli ajal lõikas lahti inimese ja nägi et inimesel on küll nahk, lihased ja luu, kuid mingit hinge, millest kõik sonivad küll kusagil ei paistnud.

Igal juhul, kui teie tutvusringkonnas peaks olema keegi, kes on ohver, siis suunake ta vägivalda kannatanud naiste 24h tugitelefonile 1492, kus töötavad psühholoogid, kes oskavad aidata. Ja aidata just seal, kus tablettide või alkoholiga valu vaigistamiseks ei piisa.

Vaimse vägivalla meistriklass

Ma olen lugenud lõputult kommentaare. Naistevastast vägivalda puudutavaid kommentaare, mis räägivad sellest, kuidas ka naised on vägivaldsed. Ka teie, mu head lugejad, teate neid samu fraase ja nad tulevad tuttavad ette tõenäoliselt paljudest vestlustest.

“Naistepoolne vaimne vägivald on palju hullem,” ütles mulle üks tuttav kunagi ühe mu artikli peale. Ja ma küsisin seepeale, et millest hullem? Triin Tulevi peapõrutusest tulenenud ajukahjustusest, kaotatud beebist või Pärnus oma elukaaslase bensiiniga üle valatud ja küünlaga põlema pandud ohvri põletushaavadest? Kui ma võtan sõna naistevastase vägivalla vastu, mõtlen ma vägivallast kui ebaproportsionaalsest jõukasutusest.

Feministid võibolla vihkavad seda ühe mu hea kolleegi poolt toodud näidet, kuid ma pean seda vägagi täpseks. See on ebaproportsionaalse jõu kasutamise musternäide, mis sobib ilmestama ka paljusid kõnealuseid vägivallajuhtumeid. Kui meest temast füüsiliselt nõrgem kiskja — näiteks väike koer — teda jalast hammustab, ei peaks see mees murdma kõiki ta käpakesi ja seejärel kurtma, kuidas ta on jõhkra rünnaku ohver.

Ja uskuge mind, ma tean vaimsest vägivallast kõike. Ja tean ka seda, kuidas on naised on võimelised meestele sõnadega haiget tegema. On ka minul olnud suhteid, kus olen saanud hingepõhjani haiget, sest olen olnud koos naistega, kes teavad, kuidas meestele haiget teha. Olen ka mina kuulnud kõiki neid ägedaid lauseid: “Muide ma rääkisin kõigile, et Christopheril on suurem, ta oskab vähemalt normaalselt raha teha ja üldsegi, Sass, ma võin suvalisel hetkel sulle kontori juurde mendid saata ja mis sa arvad, mis karistuse sa saaks, kui nad teaks, et sa sõidad pidevalt siis ka, kui sul juhtimisõigus ära võetud on. Tahad helistan kohe või?”

Mehelikkusesse löödud valusad haavad aga ei tähenda muud, kui et sellistest suhetest tuleb lahku minna, mitte seda haamri ja naeltega parandama hakata. Oma suhtepartneri ristilöömine tegelikult ei päästa. Oma seisukohtade jõuga selgeks tegemine ei päästa. Ja ei päästa ka solvangutele solvangutega vastamine. Suhted, mis rajanevad üksteisele haiget tegemisele lihtsalt tuleb lõpetada. See on nagu suitsetamise või joomise maha jätmine. Jube raske ja tundub kohati mõttetu, kuid kui sellest sõltuvusest vabaks saad, tekib sulgkerge tunne. Ja selle nimel tasub elada.

Vägivaldsest suhtest lahkuminekute puhul on suur roll ka sõpradel, kes saavad toeks olla. Lihtne on öelda: “Miks te siis lahku ei läinud, kui sul nii halb oli?” Palju keerulisem on mõista sõltuvuse jõudu ja veel keerulisem on oma tuttavatel aidata sellest sõltuvusest vabaneda. Aga aidata on vaja. Sest kui elu peaks kunagi ka meie vastu ebaõiglane olema, siis üksi jääda me ju ei tahaks.

Lõpetuseks ütlen: me kõik oskame üksteisele haiget teha. Nii sõnadega kui füüsiliselt. Aga ainult siis suudame ehitada normaalsema ühiskonna, kui kõike seda frustratsiooni, ängi ja valu, mis meie sees on, muud moodi maandama õpime. Me ei tohi oma viha, oma valu, oma nõrkust ja ebakindlust elada välja nende peal, kes on meid endale lähedale lasknud. Ja me ei tohi teha haiget endast nõrgematele. Ja ka 21. sajandil on naistevastase vägivalla üheks tunnusjooneks just see, et naised tunnevad sageli vägivallatseja ees surmahirmu.