"Lapsena usume me muinasjutte, kuid aja möödudes saame aru, et need juhtusid kunagi ammu ja kellegi teisega. Ja ometi, just siis, kui oleme kõige kaugemal oma unistustest, kui oleme kõige vähem valmis oleme avatud, tuleb meie ellu see saatuslik keegi. Ühel hetkel on kõik hoopis teisiti. Värvid saavad jälle sära ja kõik tundub võimalik.

See juhtus mõni aeg tagasi. Oli tööpäev nagu ikka. Mul oli ääretult tore kolleeg, kellega peale tööasjade ka kõike muud sai arutatud. Ta küsis, kas tahaksin minna pimekohtingule. Nimelt oli nende tutvusringkonnas üks kena vallaline noormees. Ma olin meeldivalt üllatunud. Mu peast liikusid läbi kõik mõtted, miks praegune hetk ei olnud sobiv. Ja ma ütlesin jah.

Kohtinguks sai valitud Kadrioru park. Minu kõige kõrgem ootus oli, et äkki leian toreda sõbra, kellega kasvõi sügisel seenel käia. Sest see oli ainus, mida ma ta kohta teadsin. Ta oli käinud hiljuti seenel.

Nii ma siis seisin Kadrioru restorani juures ja püüdsin silmata valge roosiga meest. Ja siis me kohtusime. Ta vaatas mulle otsa ning ma mõtlesin, et olen kadunud, et see pole lihtsalt võimalik. See oli nagu mingi äratundmine, midagi nii seletamatut, mida ma mitte kunagi polnud kogenud. Ja seda oma 35 eluaastal.

Me vestlesime terve õhtu ja ta saatis mu koju. Sellest õhtust olime lahutamatud. Meil oli nii palju rääkida ja me kirjutasime lugematul hulgal kirju.

See kõik oli kestnud vast mõni nädal, kui sain teada, et võin olla haige ja see oli tõsine asi. Uuringu tulemustega läks aega ja mul oli tõeline hirm. Pidin talle rääkima, sest me saime aina lähedasemaks.

Ühel õhtul ma rääkisin talle kõigest ja ütlesin, et on parem, kui me rohkem ei kohtuks sel põhjusel. Kuid ta ei läinud ära. Ta tuli tagasi. Iga päev. Ta viis mind ilusatesse kohtadesse, tõi mulle lilli. See oli nagu pilve peal.

Kui lõpuks arsti juurde läksin, et proovide tulemused teada saada, tuli välja, et saan oma elu kenasti jätkata, et kõik on korras. See oli täiesti uskumatu minu jaoks.

Meie suhe arenes rõõmsalt edasi.

Aasta peale kohtumist me kihlusime ning veel aasta hiljem abiellusime. See aeg on olnud nii võrratult kaunis, et ma ei oska seda sõnadesse panna. Kuid ma olen ääretult tänulik, et seda inimest kohtasin. Ma olen ääretult tänulik nendele inimestele, kes meid kokku viisid.

Elu on täis imesid. Ja vahel võime me ise olla nende imede tunnistajateks ja loojateks, kui hoolime, kui märkame ja kui tegutseme kõige esimese mõtte ajel."

Jaga nüüd enda lugu meiega naistekas@delfi.ee!