Lugeja armastuslugu: jumal tänatud selle suudluse eest, ilmselt rääkides me polekski kuhugi jõudnud
Naistekas on käimas romantiliste armastuslugude konkurss ja kõige parema loo saatnud lugejale kingime kadestusväärse ilukomplekti essence’ilt. Meie kaheteistkümnes lugu näitab, et saatusel on armastajatele ikka alati omad plaanid.
"Uhh, ei teagi, kust alustada. Saime tuttavaks juba teismeeas. Olime siis ehk 14. Nüüdseks juba 10 aastat tagasi. Juba siis tekkis meie vahel miskit, aga kuna olin vaikne maatüdruk, siis ei osanud ma kuidagi reageerida n.ö suhtele kui sellisele. Ja kogu lugu jäi sinnapaika. Mäletan, et see umbes üks kuu, mis me siis noortepäraselt öeldes "käisime", ei julgenud ma isegi maalt linna minna. Kui rumal eks!?
Möödusid siis need umbes täpselt 7 või 8 aastat, kui uuesti suhtlema hakkasime. Täiesti jabur on teema, mille pärast üldse suhtlema hakkasime. Olime mõlemad oma tolleaegsetest kaaslastest lahku läinud ja eks see oli ka meie ühine jututeema. Peale seda pidu hakkasime suhtlema igapäevaselt. Võibolla 1 või 2 päeva mil ei rääkinud, jäi vahele. Aga kumbki meist ei võtnud üksteist tõsisemalt kui lihtsalt sõbrad. Loomulikult paari pandi meid kohe alguses kui suhtlema hakkasime. Lükkasime kõik need väited ümber ja tegime isegi nalja, et kui me nüüd peaks suhtesse minema, siis keegi ei usuks meid, et meie vahel varem midagi polnud.
Suhtlesime igapäevaselt kuskil 8 kuud. Käisime väljas söömas, jalutamas, peol jne. Seda lihtsalt sõpradena ja meil oli alati, millest rääkida, kuidagi sobisime omavahel. Iseloomud ja eluvaated. Kuniks selle ühe ilusa maikuu õhtuni. Olime väljas ning kui tuli kojumineku aeg, siis sõitsin ma linna üksi ja sel hetlel lõi kui välk selgest taevast mulle pisarad silma. Ma olin nii vihane, et ta minuga ära ei tulnud, et ta sinna jäi teiste inimestega. Minu peas oli nii palju mõtteid, et reaalselt nutsin end magama. Hommikul ärgates sain aru, et okei nüüd on pekkis. Ma ei suhtu temasse enam nagu sõpra ja ilmselgelt tema ju nii ei mõtle. Olin isegi pähe võtnud, et hakkan teda vältima ja eemaldan ta oma elust. Nii muidugi ei läinud. Ta ei tahtnud ära minna. (Hahaha)
Kuu oli möödunud sellest hetkest, kui sain aru, et minu tunnetega on kõik täiesti pekkis. Piinlesin need kuu aega, kui nüüd täiesi aus olla. Kuniks selle esimese suudluseni. Tema algates selle loomulikult, ma oleks ilmselt edasi õhtuti patja nutnud. Alguses jäi see suudlus sinnapaika, mõtlesin juba, et okei, ju oli nii halb siis, et me sellest isegi ei räägi. Nädal hiljem ilus kaunis jaanipäev ja sealt see kõik algas.
Nüüdseks oleme koos olnud juba peaaegu 3 aastat. Ilmselt rääkides me polekski kuhugile jõudnud, nii et jumal tänatud selle esimese suudluse eest. Ma ei kujutaks oma igapäeva ilma temata isegi ette. Ma isegi ei mäleta enam, või ei taha mäletada aega, mil teda polnud mu elus. Ta on minu partner ja parim sõber. Selle loo põhjal hakka või isegi uskuma saatust, sest meie lugu sai mingil määral alguse juba siis, kui olime mõlemad teismelised ja kestab tänaseni."
Pane oma armastuslugu kirja ja saada see meile naistekas@delfi.ee, et saaksime koos rõõmustada selle üle, kui palju asju siin elus armastamist väärivad.
Parima loo jutustaja saab kingiks pakikese essence’i uue kevad/suvise meigikollektsiooni toodetega, kust võib leida näiteks wow-efektiga ripsmetuši, särapuudripaleti ja muud huvitavat.
