"Tutvusin oma mehega ühise sõbranna kaudu, kui läksime seltskonnaga välja kokteilitama. Minu arvamus temast õhtu lõpuks oli neutraalne: tore noormees, kuid ei midagi enamat. See muutus aga kiiresti, sest järgnevad kaks päeva rääkisime me hommikust õhtuni, kuni otsustasime teha meie esimese kohtingu.

Kohtingul jätkus meil juttu nii palju, et järsku oli kella seitsmest õhtust saanud kell kolm öösel ning läksime lahku kuuma suudlusega. Kaks päeva hiljem olin tal külas, tegime koos meeldiva õhtusöögi küünlavalgel ja jäin sinna hommikuni.

Ühel hetkel avastasime, et oleme ilmselgelt koos, kuid kumbki ei teadnud, mis hetkel või kuidas see täpsemalt juhtus. Veetsime terve suve koos, seiklesime mööda Eestit, nautisime üksteise ja ühiste sõprade seltskonda. Mäletan, et ühel õhtul teineteise kaisus olles ütles ta, et ta tegelikult ei tahtnud too õhtu üldse tulla, kuid on ääretult õnnelik, et viimasel hetkel ümber mõtles, sest tänu sellele on ta õnnelikum kui iial varem. Nüüd, neli kuud hiljem elame koos ja miski ei saakski parem olla.

Oleme mõlemad saanud minevikus palju haiget ja huvitaval kombel on meie minevikus palju ühist. Küll on meid petetud suhetes ja tulnud välja, et kaaslane oli juba teisega üle aasta koos. Noormees on olnud palju aastaid üksi ja tunnistas, et ju ta vist ootaski seda õiget. Mina küll olin enne teda suhtes, kuid üldse mitte õnnelikus ning usun, et neid kannatusi ja pisaraid oli mingil põhjusel vaja. Ehk aitavad need väärtustada häid inimesi enda ümber, kodusoojust ja hinnata seda suurepärast armastuse tunnet veelgi rohkem kui muidu.

Tean, et paljud kindlasti imestavad, et kuidas nii ruttu, kaks päeva peale tutvumist juba koos ja nelja kuu pärast juba ühine kodu, kuid mina arvan, et vahel ei mängi aeg rolli. Oluline on tunded ja kui tunne on õige, siis ei olegi vaja aastaid oodata, et ühise eluga alustada."

Jaga nüüd enda lugu meiega naistekas@delfi.ee!