Näiteks kirjutab üks mees: “Palusin ka mõni aeg tagasi oma naisel vabariigi algusaja dressipüksid ning veninud kampsiku minema visata. Käis nendega iga päev. Nagu kartulipõllul oleks. Kodu on köetud. Soovitasin tal hoopis mõne mugavama ja lihtsama suvekleidiga kodus ringi tiirelda. Kapp pungil riideid täis. Leidiski midagi palju naiselikumat. Tundub, et talle ka vist nüüd meeldib juba.”

Ka mõni naisterahvas nõustub: “Olen kirjutajaga nõus v.a sametist dressid. Mu naabrinaine näeb oma hallis ja kottis koduriides välja nagu kartuliidu. Lisaks ei pööra ta tähelepanu oma juustele ega näole. Teeb kodus tööd ja seega mees näeb teda enamuse ajast sellisena, kuigi mees ise töötab kontoris, kus üleslöödud tsikid ümberringi. Ei imesta, kui varsti mehel uus silmarõõm.”

Piret aga küsib: “Kus on siis naise jaoks selline koht, kus ta võib välja näha just selline nagu ta tahab ja tal mugav on? Ja õnnelik ja rahulolev naine on ilus igal ajal sõltumata sellest, mis tal parasjagu seljas on.”

Teine nõustub: “Kodus peabki ennast vabamalt tundma. Kodus ongi sellised riided, millega tunneb inimene ennast hästi, olgu see mis riideese iganes, peaasi, et puhas riietus ja päris räbalad vaevalt kellelgi seljas on.”

Safiir põrutab: “Ausalt öeldes on mul jumala savi, mis teised arvavad. Võin vabalt tööriiete ja väljaveninud dressidega toidupoodi minna. Kodus kannan, mida tahan. Ja põhipoint — ei viitsi ennast ka välja minnes mukkida. Pea kammin ära, puhtad riided selga ja valmis. Mees tehku ka, mis tahab. Tahab, mingu teise naise juurde, ma ei kavatse grammivõrdki oma elustiili muuta. Lihtsalt ei ole mingit soovi käia pidevalt kikivarvul ja olla keegi teine ainult seepärast, et mees maha ei jätaks. Pole ta aga kuskile läinud, küllap eelistab igasugu pitsidele ja satsidele seda, et riided vajadusel kiirelt seljast ära käivad. Soovitaks lugupeetud jutuvestjal samuti vähem muretseda seepärast, mida arvavad kõik teised. Elu on oluliselt lihtsam.”

Donna Anna meenutab aga oma vanaema öeldut: “Minu kadunud vanaema, veel Eesti Vabariigi eelnegi daam, rõhutas alati, et õige naine riietub alati oludele vastavalt. Kodus võib alati elegantne välja näha vaid see, kelle kokkamise-koristuse-lastehoiu jms tööd teeb ära keegi teine. Huvitav küll, millega need mukitud-lakitud-kunstküünestatud tibinad kodus peale enese ehitmise, ilus olemise ja mehe rahuldamise veel tegelevad? Hea küll, ropp ja räpane ei tohi tõesti olla, kuid enese üles löömine võiks jääda siiski väljakäimise tarbeks.”

Maila võtab aga teema hästi kokku: “Omg, ärge palun lapsi saage, sest mees jätab maha. Ma olen alati hoolitsetud olnud, aga seda, mis rasedus toob, ei osanud ette näha. Ma olen mōlemat last oodates olnud voodireziimil oksendav ja haisev inimvare, sest enesetunne on lihtsalt nii halb, et duši alla minemine ei tulnud üldjuhul kōne alla. Juuksed olid pesematusest nii sōlmes, et need tuli ära lōigata. Mees pōhiliselt hooldas mind, noort naist, mōlema lapsega ca kuus kuud. Vaatas pealt, kuidas ma öökisin ja oksendasin ennast täis, vahetas mul riideid, tegi süüa jne. Ja teate mis? Ma armastan teda selle kōige pärast lōputult. Ja nii uskumatu kui see mōnele tipsile ka ei ole, on meie voodielu suuuuuper!”

On, kuidas on. Mõni inimene kannab kodus dresse, teine kleiti ja kolmas käib hoopis paljalt ringi. Naistekas usub, et igaüks peaks jätkuvalt tegema seda, mida tema õigeks peab.