Lugeja kirjutab: võtsin lapse kaenlasse ja jätsin vägivaldse mehega hüvasti
Seoses praegu käimas oleva Naisteka auhinnamänguga on meile saabunud juba mõningad lood naistelt, kes elus kord kurval moel armastuse kaotanud, kuid siis end taas leidnud. Jagamegi nüüd esimest lugu teiega. Loe ja mõtle — ehk on sinulgi nõuandeid, mida teistele naistele jagada? Lugusid ootame 10. oktoobrini (k.a).
Ootasin asjatult muutusi...
Elus on palju asju, millele on vahel raske vastata. Palju on paare ja peresid, kes mingil hetkel otsustavad lahku minna, nii raske kui see ka pole. Sama juhtus minuga ja see on nii värske veel! Minu suhe lapse isaga lõppes selle aasta juunikuus ja minu otsusel. Andsin tööl lahkumisavalduse, võtsin lapse lasteaiast ära, pakkisin meie isklikud asjad ja kolisin ühest väikesest linnast Tallinna külje alla elama täitsa maale oma armsa ja toetava ema juurde. Kindlasti tekib paljudel küsimus miks ma seda tegin. Vastan ausalt, aeg tegi oma töö — mehe aastaringne elu ja töö välismaal, pidevad lahkuminekud, tülid, riiud, nääklemised, teineteise närvide söömine, hiljem juba mehe käe tõstmised minu kui tema lapse ema suunas… Aastad aastate järel möödusid, kuid mina, see õrn hall hiireke, ootasin, et tuleksid mingid muutused. Ootasin asjatult!
Püüan "elada", kuid raske on
Praeguseks on möödunud 4 kuud — olen leidmas enda sisemist mina, muutunud rahulikumaks, rõõmsamaks, energilisemaks ja mis peamine — muutun iga päevaga tugevamaks. Tänase päevani pole ma kahetsenud otsust, et julgesin sellise sammu astuda, kuigi hinges on üksindus ja igatsus kellegi järele! Samas jäi sellest suhtest mulle meie ühine imearmas 3aastane tütar, kelle nimel ma olen suutnud veel vastu pidada. Tema annab mulle jõudu vastu pidada ja toob naeratuse suule iga päev. Hetkel on minu elus tähtsaim just tema, mis sest, et kasvatan teda üksi ja meil pole täisväärtuslikku peremudelit. Mul on toetavad vanemad ja noorem vend. Lapse kõrvalt olen püüdnud elada ka enda elu, kuid asjatult. Olen püüdnud siia elama tulles tutvuda uute inimestega ja suhelda, sest siin mul sõpru pole. Olen käinud väljas, kohvitamas ja kinos, suhelnud erinevate inimestega, niisama lõõgastunud ja nautinud suve, mis oli.
Laps on suurimaks toeks
Ma leidsin aega endale, kuid käsi südamel võin öelda, et ma ei otsinud lapsele uut isa, nagu arvavad mitmed. Inimeste eelarvamus on see, et kui naine on üksikema, siis alati ta otsib alati oma lapsele isa!Isa on olemas ja ta jääb lapsel seniks, kuni seda antud! Jah, ma suhtlen, kuid hetkel ma pole veel uueks suhteks valmis ei vaimsel ega füüsilisel tasandil, kuna vanad haavad ja armid jätsid mu hinge oma jälje. Elan endale ja oma lapsele, ma tõusen ja kukun ning seeläbi arenen ka ise edasi, igaüks õpib enda vigadest! Kas ma austan ennast? Aga loomulikult õppisin ennast selle aja jooksul veel rohkem hindama. Kui varem olin hall hiireke, siis nüüd tunnen, et olen mitmeid kordi tugevam. Peale suhte lõpetamist hakkasin lugema psühhologilisi raamatuid, tänu millele suutsin oma mõtteid ja tundeid vaos hoida. Ka minul oli hetki, kus leidsin end vannitoas nutmas, nagu väike plika, peas keerlesid küsimused, et miks ma jätsin mehe maha, mis ma edasi teen, kuidas ma hakkama saan jne… Ma ei suutnud lakata nutmast hetkeni, kui laps nägi mu nutmist. Ta tuli minu juurde, võttis kaela ümbert kinni ja ütles, et emme ära nuta, kõik saab korda… Sel hetkel ma lubasin endale, et kõik, nüüd aitab, ma saan hakkama! Tänase päevani ma pole kordagi nutnud, aga selle kõige meenutamine teeb hinge siiski kurvaks. Ma sisendan iga päev endale, et saan hakkama, pean olema tugevam ja lihtsalt selle lahkumineku aja üle elama, sest üks on kindel — selle mehe juurde ei lähe ma iial tagasi… Olen sellest suhtest palju õppinud ja loodan et tulevikus oskan paremini enda kõrvale meest valida, kui neid veel üldse leiduma peaks.
Naised, te pole oma murega üksinda!
Kõigile naistele, kes kannatavad või on kannatanud lähisuhete vaimse või füüsilise vägivalla all, tahan öelda üht: ärge kartke oma muret teistega jagada, meie ümber leidub alati häid inimesi, meil on tugikeskused, kus meid kuulatakse ja antakse nõu, kuidas edasi käituda ja mida teha! Ma ei häbene, aga ka minul on tugikeskuses oma abiline, kellele saan helistada, kui mõtted negatiivseks muutuvad. Tuleb lihtsalt olla tugev ja vastu pidada! Enamus minu närvirakud on tapetud, kuid hetkel püüan viimaseidki alles hoida ja säilitada.
Elu mõttetute meeste pärast seisma ei jää, elu vajab elamist ja laps vajab kasvatamist, kindlustunnet, hoolt ja palju armastust. Ppeamine on see,et mul on laps, kelle nimel ma pean elama… Ma jätsin mehe, et saavutada oma elus harmoonia ja rahu, mida mul polnud… Ma põgenesin, see oli ainus pääsetee, et saaksin olla rahulikum ja kasvatada rahus ja rõõmsas keskonnas oma tütart! Lapsed mis annavad elule endale mõtte. Ma olen noor, kõigest 24aastane, kuid südames tean, et ka minu jaoks leidub kuskil see, kellega jätkata oma eluteed! Tähtis oma märgata enda ümber inimesi, kes vajavad abi, kuid nad ei suuda ennast kuidagi aidata. Mina suutsin, jah, ma tegin selle ära…ja ma olen saavutanud oma Õnne ja Rahu!
