"Meil oli aasta tagasi sama probleem. Koos elatud 26 aastat. Seljataga mitmed lähedaste kaotused, tütre keeruline teismelise aeg, ajapuudus. Kui kõik hakkas laabuma ja jäime esimest korda 20 aasta jooksul jälle kahekesi, siis avastasin, et mees on imelikuks muutunud.

Hoidis eemale ja oli vaikne ega tahtnud rääkida, mis viga. Oli kodust palju ära ega tahtnud koos aega veeta. Ja siis läks asi veel imelikumaks.

Küsis, kas ma ei tahaks kodust välja kolida. Ostis tütrele korteri. Ja siis ma sain teada! Sel ajal, kui mina maadlesin meie elu keerulistel aegadel pere koos hoidmisega, oli pildile ilmunud 20 aastat noorem kullakaevaja. Jäin rahulikuks ja teatasin, et mina oma kodust ei lahku ja siit ei lahku ka meie tudengist laps.

Samuti ütlesin, et nüüd, kus me enamuse aja oleme kahekesi, oleks edasine elu meil lill olnud, aega käia ja olla ning nautida kõike. Kui tahad kõike seda jama otsast alustada, siis mina kinni ei hoia, aga mingit jääme-sõpradeks jama ei tule. Sa kaod mu elust jäädavalt. Asi kullakaevajaga lõppes kohe ja meie elu ongi nüüd lill. Keskeakriis, mis muud."