Lugeja küsib nõu: kuidas meie elu põrguks tegeva mehe eksnaisega lõpuks rahu sõlmida?
Värskelt vallalistena hakkasime sageli koos hetki veetma ja ei läinudki väga kaua aega mõistmaks — koos on hea. Minu perekond harjus n.ö uue pereliikmega kiiresti ja ta võeti sõbralikult vastu. Isegi minu endine elukaaslane, (kellega kokkupuude on endiselt suur, kuna kooselatud aastate viljana sündis meie perre ka järelkasvu) aksepteeris minu valikut. Enam paremaks nagu minna ei oleks saanudki! Ja tõesti — paremaks sealt ei läinud, sest ühtäkki avastas minu uue armsama eksnaine, et tal siiski on tunded oma lapse isa vastu! Ja kohe lausa nii tugevalt äkitsi lõkkele löönud- peale pikki, ebasõbralikke kooseluaastaid, et maksku mis maksab, tema oma suhte ära paikab ja otsast peale alustab!
Küll proovis naine demonstreerides pisaraid, siis oma keha naiselikke võlusid. Proovis ennast süüdistades ja siis jälle meest. Ei jätnud ta ka proovimata leida “südamehäält” mehe pere- ning sõprusringkonna seast, kes “rumalukese” pilve pealt alla sikutaks ja mõistusele- ning koju tagasi tooks. Kui kõiki katseid jätkuv ebaedu saatis, otsustas ta vist kavalusega (tagantjärele analüüsituna). Ta muutus täiesti mõistlikuks ning leppivaks antud olukorra suhtes, vist lootes, et aja möödudes mees ise taipab: vana on ikka parem, et olla siis avasüli uksel vastas uueks alguseks. Sellel “mõistlikul” perioodil tundus aga meile, et viimaks ometi on saabunud rahu ja me võime täiel rinnal oma koos leitud õnne nautima hakata. Otsustasime kolida kokku. Niipea, kui eksabikaasa nendest uudistest kuulis, tekkisid nendevahelistesse suhetesse uued reeglid. Kui mees tahab näha oma last, ei tohi tema ning lapse koosviibimise ajal olla läheduses uus naine. Lapse jaoks olla see liiga vara, kohtumaks uute tädidega, kes võibolla mõne aja möödudes ajaloohõlma vajuvad. Kui tunded meie vahel tõsisemaks ning tugevamaks muutuvad ja ta kindel on, et uus pole vaid lühiaegne, saame loa ühiselt aega veeta.
Olgu! Emana aksepteerisin minagi seda reeglit. Nii hakkaski olema, et meie kodus perepäevi ei veedetud. Aeg möödus ja kui välja jätta mõned õhtused vihapursked, mille osaliseks minu armsam ühel või teisel (naeruväärsel) põhjusel läbi telefonitoru sai ja millele alati järgnesid ka pisataes ennasthaletsevad vabandussõnad, oli taas olukord rahulik. Viimaks leidsime üksmeelel, et oli aeg taas karukoopasse astuda ja rahulikult rääkides ning tunnete kulgu selgitades lõpuks siiski “lähenemiskeeld” eemaldada. Siis aga teatas naine veendunult, et mees isegi ei taipa, mida ta tunneb. Veel enamgi - naine lausa olla kindel, et sügaval oma sisimas tahab tegelikult mees tema juurde tagasi tulla! “Mis armastus? Millised tunded?” See kõik on vaid tühipaljas illusioon mehe peas! Ilmselgelt pärast selliseid argumente võite isegi aimata, et uskumus (või siis soov) selle naise peas minust kui mööduvast nähtusest pole kusagile kadunud.
“Lähenemiskeeld” on endiselt jõus, koos erinevate ähvarduste ja tülidega lapse mittenägemise osas. Lõppematud katsed veenda meest, et ta tõepoolest mõtleb välja enda jaoks tunded minu vastu, ei ole samuti veel ajalugu. Ja olgu öeldud: ei, mu mees ei ole mingi äpu, kellel oleks probleeme oma seisukoha väljendamisega või arvamuse avaldamisega. Aga antud olukorras tekitab tema (meie) arvamus ainult lisapingeid. Ja olgu siis kui suured tunded tahes, pinged muudavad suhteid tugevamaks vaid aforismides ja Mehhiko seebikates. Aga hing soovib rahu ja seda ilma vaenu ning sõjata, mõistlikult, täiskasvanud inimese kombel…
Hüva nõu ootama jäädes ning päikest soovides
Väsinud Naine
Loe lisaks: Pihtimus: kas püüda eksmees teise naise ja lapse juurest enda perre tagasi saada või mitte?
