See lugu juhtus kümme aastat tagasi. Olin 23aastane ning ma polnud isegi suudelnud, rääkimata siis millestki enamast. Ma lihtsalt ei olnud kohanud kedagi, kellega asjad nii kaugele oleks saanud minna. Ühel päeval helistas mulle tundmatult numbrilt meesterahvas ning kutsus mind kohtama. Kust ta mu numbri sai, seda ma isegi ei tea. Kokkusaamine võttis siiski üksjagu aega. Lõpuks see siiski juhtus. Minu suureks üllatuseks ei tulnud ta üksi, tal oli ka sõber kaasas. Sellest esimesest kohtumisest ongi mul meeles just see tema kaasavõetud sõber.

Kui see meesterahvas mind ka järgmisel päeval jalutama kutsus, olin üllatunud kuid siiski nõus. Lootsin taas seda sõpra kohata. Õnneks nii läkski! Nii me siis käisimegi kolmekesi mere ääres jalutamas ja vaateplatvormil. Aega möödus ning selliseid kohtamisi tuli veel. Ühega neist tekkis mul suhe, kuid tunded olid hoopis teise vastu. Kui minu teed esimese noormehega lahku läksid, oli teine see, kes oma sõprust pakkus ning toeks oli, teadmata, et just tema mu südame kiiremini põksuma paneb. Ma ei öelnud talle seda kunagi. Mälestus elab edasi.