Ma natukene täpsustaksin: naised tahavad kohe meest muutma hakata selliseks, nagu nad arvavad, et mees peaks muutuma ja edaspidi olema. Ja kui mõni mees ongi siis lasknud ennast selliseks kasvatada, avastavad nad, et tegemist polegi ju selle toreda mehega, kellega koos elama hakkasin.

Ning mehed eeldavad, et neil on elu lõpuni sama tibi, kellega nad koos semmima hakkasid. Aga kui ühel päeval istub diivanil mingi laialivalguv olevus, kes ainult näägutab ja nõuab, ise midagi vastu andmata ja tegemata, siis jah, ega ühist tõmmet enam tunne kumbki pool.

Lugejad, kas tõesti on asi suhtes nii hull, et naised aina üritavad meest muuta ja siis veel lasevad ennast käest ära?