Ma ei oskaks neile nõu anda, sest ma ei ela nende elu. Ma ei tea nende enesetunnet, sest ma ei ole nende nahas sekunditki olnud. Ma ei oska mõistev olla ja ma ei viitsi teiste naiste halinat kuulata, kui sitad mehed neil kodus on ja kuidas nad kõike valesti teevad.

Ma ei taha, et keegi mu poeretkedel sabas töllerdab ja oma ainulaadset arvamusavaldust kuuldavale laseb. Ma ei taha, et keegi tunneb huvi minu isiklike asjade, laste käekäigu või suguelu vastu. Ja seda pidevalt. Olen kuulnud, et mõni norib kogu aeg sõbrannalt raha (ja mina päästan siis omakorda seda, kellelt laenati!?) Olen kuulnud, et sõbrannadel on autod pahatihti servises ja neid tuleb vedada. Ja nende lapsi samuti.

Mõnikord meeldib mõnele sõbrannale sinu mehega lähedaseks saada! Ta tuleb, istub köögilaua taga ja keerutab koketeerivalt kohvitassi oma kondiste sõrmede vahel, paisates samal ajal sinu töölt laekunud mehe suunas kuuldavale kahemõttelisi naistenaljasid (võeh, olen ise sellist asja näinud pealt, ei tahaks ise kogeda). Ta läheb sinu mehele järele, kui see suundub riideid vahetama ja itsitab, nõnda et koridor kajab. Ja nii edasi. Ja. Nii. Edasi.

Oh, ma ei tahtnud midagi halba siin öelda. Muidugi-muidugi on olemas ka toredaid sõbrannasid.