Lugeja mure: kolisin mehega välismaale, nüüd käin talle närvidele ja ta on minu vastu kuri...

Ei teagi miks siia kirjutan, aga ei ole kellelegi nagu rääkida sellest. Sõpradele ei taha ja lähedased ei oska aidata. Ega keegi ei oska, aga tahtsin lihtsalt küsida teilt siin, et... äkki on kellelgi sarnane olukord olnud... et milleks ma peaks valmis olema...?

Püüan lühidalt teha. Olen abielus, alles kolmandat aastat, meil on 1,5 a laps, mina olen lapsega kodune. Kui laps sündis, siis mina kolisin mehe juurde, tema kodulinna, mis on tegelikult lausa teises riigis. Riigis, mille keelt ma ei räägi sõnagi. Arusaadavalt on tema minu ainuke sõber ja pere ja tugiisik siin ju. Aga kuidagi algusest peale on ta olnud hoiakuga, et hakka nüüd elama siin ja ole täiskasvanu ja normaalne ja nagu selle riigi kodanik. Ma ei oska seda seletada… tõi mulle hunniku sõnaraamatuid ja vestmikke, et õpi keelt. Lapse kõrvalt ausalt ei ole eriti aega jäänud.

Ja noh, kuna ma siin nii üksi ja üksildane olen, tema on ju päevad läbi tööl, siis õhtuti tahan ma temaga väga suhelda ja rääkida. Tema aga ei viitsi eriti ja ma näen, et ma lausa käin talle närvidele.

Nüüd on ta juba selline, et kõik, mis ma teen on valesti, lapsega ka hakkama ei saa, laisk olen, süüa teha ei oska, siis kui räägib minuga, siis ainult käskivas, nähvavas või mind vähendavas toonis. Ma ei saa aru…. mida ma tegema pean. Olen püüdnud talle meele järgi olla, aga kuidagi kunagi ei piisa sellest. Ikka on pahasti.

Ma ei osak isegi tegelikult kirjutada nii nagu asi tegelikult on… Hästi segaduses olen… Viimasel ajal on ta hakanud veel käratama mulle, et mine siis Eestisse tagasi, kui sulle siin ei meeldi..

Kas nii ongi? Seisab mul ees lahkuminek või annab veel midagi päästa?