Lugeja pihtimus: mälestused mehest uputasin pudelipõhja
Seoses praegu käimas oleva Naisteka auhinnamänguga on meile saabunud juba mõningad lood naistelt, kes elus kord kurval moel armastuse kaotanud, kuid siis end taas leidnud. Jagamegi nüüd üht lugu teiega. Loe ja mõtle — ehk on sinulgi nõuandeid, mida teistele naistele jagada? Lugusid ootame 10. oktoobrini (k.a).
Maailm varises ootamatult kokku
Kõik see juhtus maikuu alguses, kui mees, kellega 3 aastat koos olin olnud, mind ootamatult internetis maha jättis. Tema otsus tuli mulle väga ootamatult, kui ühel tavalisel esmaspäeval sõbrannal külas olin. Siiani ei tea ma päris täpselt, miks ta mind maha jättis. Kui ma aru pärisin, et miks ta nii otsustas, ütles ta, et ei räägi sel teemal rohkem ja et oma asjadele järele läheksin. Sel hetkel tundsin, nagu maailm variseks kokku, üheski asendis polnud enam hea ei istuda ega seista ning kõigest oli valus mõelda. Nagu seisaks keset tühja lagendikku ja mitte kuhugi minna ei ole ega saa. Ma polnud elu jooksul kordagi ennast nii abitu ja õnnetuna tundnud, sest see inimene oli tõepoolest mu jaoks väga eriline, tähendas mulle tohutult palju ja ma armastasin teda nii nagu polnud kedagi teist varem armastanud.
Elu raskeim ja jubedaim kuu
Niisiis lohutas mind tol hetkel mu hea sõbranna, kelle juures parasjagu olin. Ta üritas panna mind positiivselt mõtlema, pakkus tuge ja uskus, et kunagi saab kõik korda. Sel hetkel aga tundsin ennast lohutamatult. Järgmine päev asjadele järgi minnes käed värisesid, süda peksis ja kõhus keeras. Üle toa jälgis mind lihtsalt üks külm pilk. Sealt ära tulles sain aru, et ei suuda koju vanemate juurde mingil juhul veel tagasi kolida, lihtsalt ei suuda. Vanematega polnud mul eriti lähedasi suhteid, et saaksin neile oma muredest vabalt rääkida. Niisiis helistasin sõbrannale, et ehk tohin tema juurde mõneks ajaks minna. Ta oli nõus ja elasingi kuu aega tema juures. Kuigi ta üritas mind pidevalt lohutada, süstida positiivsust, olla toeks nii palju, kui suutis, siis mina ikkagi uputasin oma mäletused alkoholiklaasi ja üritasin ennast sellisel viisil unustama panna. Ka söögiisu oli pikaks ajaks kadunud. Ja kuna sõbranna enamik ajast tööl oli, siis veetsin palju aega tema juures üksinda, nuttes ja kuulates muusikat, mis endist kallimat meenutas. Lühidalt öeldes oli see mu elu raskeim ja jubedaim kuu, millega ma ennast põhja suutsin lasta. Mõned korrad suurest meeleheitest üritasin isegi temaga telefoniteel purjus peaga ühendust võtta, et ehk on ikka ringi mõelnud, kuid täiesti asjatult. See pigem tegi asja veel hullemaks.
Peod ja seltskonnaelu aitasid unustada
Siis algas suvi… Võtsin tasapisi jalad alla ja kolisin lõpuks tagasi oma vanemate koju. Hakkasin vaikselt vanade sõpradega uuesti suhteid üles soojendama ja väljas pidutsemas käima. Käisin shoppamas, ilusalongides, üritasin alla võtma hakata – et muutuda uuesti värskeks ja terveks ka väljast poolt. Suve jooksul leidsin mitmeid uusi tuttavaid, veetsin palju aega uute meesterahvaste ja vanade heade sõbrannade seltskonnas. Korraks isegi tundus kõik tore ja huvitav. Tekkis ka uus silmarõõm, kellega arvasin, et suudan midagi enamat luua, kuid üsna ruttu sain aru, et see on hullumeelsus, ma pole kaugeltki uueks suhteks valmis. Sain aru, et üritasin ennast lihtsalt ära petta, kuid tegelikult tundsin end ikka katkisena ja igatsesin kogu aeg eks-meest taga. Mõistsin, et enne tuleb temast üle saada, asja rahulikult võtta ja lihtsalt olla koos heade sõprade ja lähedastega. Suvi kujunes väga-väga peorohkelt, sest see oli ainuke viis, mismoodi ma ennast kõige paremini lohutada ja teda unustama panna suutsin.
Küll aeg teeb oma töö...
Nüüd on kätte jõudnud sügis ja mul algas kool. Võin öelda, et iga päevaga läheb järjest kergemaks ja ma saan järjest paremini aru, miks tema otsus oligi võib-olla õige otsus. Olen jõudnud omadega sinnamaani, kus ma suudan olla kahe jalaga maa peal ja teadvustada endale, et ju nii oligi mõeldud ja ehk millegi jaoks oli see lahkuminek siiski hea… kuid üks, mis on kindel, üle ei ole ma temast veel täielikult saanud ja ikka tuleb ette hetki, kus tekib suur igatsus ja tunne, et kui ennast ise tagant ei sunni, häid mõtteid mõtlema ja eluga edasi minema, on väga lihtne tagasi masendusse langeda… aga siiani, viimasel ajal ei ole ma sel enam juhtuda lasknud. Nüüd on veel vaja oodata, et aeg oma töö teeks.
