Lugeja riidleb: miks inimestel abiellumisega nii tuli takus on? Meie ühiskond on muinasjuttudesse kinni jäänud!
Klantsajakirjad näitavad muinasjutulisi pulmi ja paare, kelle lugu on „täpselt nagu romaanidest“. Ja kes pooltki sellest idüllist usub, saab poolega petta. Muinasjuttudes ja romantilistes komöödiates on samamoodi — lugu lõppeb pulmadega ja argielu ei näidata. Kuidas saavad hakkama prints ja Tuhkatriinu, kui nad tegelikult ei tunnegi teineteist ja vähemalt ühel neist on ilmselt perekondliku tausta tõttu hingehaavad ja raske pagas kanda? Kuidas kulgeb teineteise tundmaõppimine ja argielu printsil ja Okasroosikesel, kes nagunii uues ajastus võõras on, sest saja-aastase unega on maailm pöördumatult muutunud? Pealegi polnud ta oma tulevast enne suudluse peale ärkamist kordagi näinud ning kokku tuli jääda juba seetõttu, et lugu nii käsib. Pluss tuleb mängu veidike äraspidine sõltuvussuhe — Okasroosikesel lihtsalt polegi kusagile minna, prints on võõras maailmas ainus pidepunkt. Õnneks päriselus on enamasti teistmoodi ja mingi omavaheline sobivus on ikkagi kindlaks tehtud, veidi koos elatud. Retoorika on tihti lihtsalt seesama — minu elu kõige ilusam ja tähtsam päev. Ma ei halvusta seda, sest võib-olla see ongi siiani see kõige ilusam päev olnud, aga see ei tähenda, et ei oleks ega tuleks neid hetki, mis seda ilu ja olulisust ei varjutaks. Minu arvates on pulmad seline sündmus, kus enamasti on kõigil lõbus peale pruutpaari. Peigmees võib lõpuks lipsu lõdvaks lasta ja tema peal pole nii suur pinge, aga pruut on päev otsa nagu orav rattas — peab olema täiuslik, kleit peab istuma, meik peab olema ideaalne, kingad ei tohi hakata hõõruma ja pigistama, alati tuleb naeratada ja kaunis olla, sest kõik vaatavad, kõik tahavad sinust midagi, kui endal on võib-olla kogu selle pinge tõttu peavalu ja tahaks juba kodus voodisse heita. Muidugi saab ka teisiti, vähem stressirohkelt, aga üldmulje on siiani ikkagi selline jäänud.
See pulmade kui lõppeesmärgi ülistamine teeb inimesele tegelikult liiga. Kui me jääme kinni mingisse unistusse ja ideaali, on reaalsusega raske leppida. Enamik ratsionaalseid inimesi ei võta selliseid asju nagunii tõsiselt ja elavad oma elu niimoodi, nagu nad seda tahavad, sõltumata ühiskonna pealiskihi all hõljuvatest muinasjutuhoovustest ja täiuseihalusest, seega pööritavad nad praegu silmi ja mõtlevad, mis jama jutt. Ebakindlad, emotsionaalsed ja kergesti mõjutatavad inimesed aga elavad kõike raskemalt läbi. Üks elav näide — mu tuttav (noormees, kusjuures) sai internetis tuttavaks väljamaa naisega. Otsustati kokku saada ja nii lendaski mees naise juurde. Mõlemad sellised emotsioonideinimesed, ebaratsionaalsed. Juba mõne kuu pärast peeti pulmad. Nüüd on aga häda käes — tüli tuli majja, naine viskas mehe välja ja mees on välismaal ilma peavarju, raha ja sõpradeta ning otsib võimalust koju pöörduda. Mõtlesin natuke selle üle, mis pidi küll juhtuma, et selline jama saaks tekkida. Maailmas on vähe asju, mida andeks anda ei saaks. Koduvägivald on näiteks üks nendest andestamatutest asjadest. Mul ei ole aimugi, mis selle abielupaariga toimus, seega ei spekuleeri, aga arusaamatuks jäi, kuidas saab inimene teise (eeldatavasti armastatud) inimese kodust välja visata, teades, et tal on koju tuhandeid kilomeetreid, ta on võõral maal ilma raha ja kontaktideta. Ja siis mulle koitis — see saab juhtuda siis, kui tegemist ongi emotsioonideinimestega, mitte ratsionalistidega. Mõistuseinimene ka ei abielluks põhimõtteliselt võhivõõra välismaalasega. Mõistuseinimene aitaks kaaslasel kas või oma riigis mingit abi otsida, konsulaati pöörduda, telefoninumbreid välja ajada. Nii oleks ju kindlam, et inimene ikka Su elust kaoks, mitte ei jääks kõrvaltänavatele uitama. Kui ikka leiad, et enam koos olla ei suuda, siis vähemalt austusest iseenda ja teise vastu teeks asjale korraliku lõpu. Jah? Ei? Täiskasvanud inimene pole ju enam teismeline, kes ei oska oma tunnetega toime tulla ning neid teistele selgitada ja seetõttu oli suhte lõpetamise põhimooduseks hakata teist asjapoolt vältima ja loota, et ta saab vihjest aru ning jätab su rahule.
Armastus on elu alus ja pulmad on ilus sündmus, eriti külalisena. Ka teiste inimeste pulmapilte on kaunis vaadata. Ma lihtsalt tahaksin, et uued põlvkonnad ei kasvaks üles teadmisega, et see ongi see, mida õnneks vaja on ja kui see kõige erilisem, ilusam ja olulisem päev möödas, ei osataks argieluga toime tulla. Elama peaks õppima, omavahel suhtlema, otsekohene olema, kompromisse leidma, iseenda vastu ausaks jääma nii, et samas sellega teistele meelega haiget ei teeks. Selles aga keegi ei aita. Nii ongi inimesed täiesti omapäi, unistusi taga ajamas. Targad ja praktilised inimesed saavad alati hakkama, vähemarukad ja/või tunneteinimesed on aga tihtipeale hädas. Siis võibki juhtuda, et leiad end võõras riigis sandist olukorrast.
