Me saime tuttavaks meie kooli valentinipäeva diskol. Mina olin siis alles väga noor, vist 12-aastane ja mees minust 3 aastat vanem. Meid tutvustas minu klassiõde, kes elas mu mehega samas külas.

Juba esimesest hetkest tundsin ma, et tegemist on suurepärase noormehega ja me hakkasime käima, nagu selleealistele noortele kohaseks. Veetsime vahetundidel koos aega ja lehvitasime üksteisele, vahel varastas ta ka mõne suudluse. Kuid noored nagu me olime, ei jäänud see kõik muidugi kestma. Me mõlemad olime pärit katkistest peredest ning seetõttu ei olnud meil terviklikest suhetest ega ka õigest armastusest head pilti/eeskuju.

Lähiaastatel üritasime me mõned korrad veel, käisime üksteisel külas ja nautisime noorust, kuid sellegipoolest lõppes meie lugu lahku minekuga. Peale seda ei suhelnud me aastaid, kuid mingi lootusekiir jäi ikkagi kuskile sügavale seisma. Isegi mu mees oli öelnud meie ühisele sõbrannale, et millalgi ma võtan ta naiseks.

Kui mul hakkas lähenema keskkooli lõpp kohtusime me noormehega uuesti. Ma töötasin suvel pealinnas oma tädi juures ja noormees paiknes ka samal ajal seal. Jälle hakkas meie armastuslugu uue hooga. Alguses ma ei olnud üldse kindel, kas ma peaksin ikka uuesti suhtlema temaga. Tundus nagu ma lihtsalt astuks mitu korda uuesti samasse ämbrisse, kuid seekord tundus kõik natukene teistsugune.

Meil mõlemal oli aega olnud kasvada ja areneda ning õppida tundma ja armastama ennast. Nii saime me lõpuks õigesti armastada ka üksteist ja ei läinud palju aega mööda kui meie sõprusringkonnas olime me justkui couple goal (unistuste paar — toim.) ja see suhe mille poole kõik püüdlesid. Me tutvusime üksteise vanematega ning kolisime kokku.

Juba 1,5 aastat peale meie uut algust viiski mu mees mind romantilisse hotelli ja palus mind naiseks. Ma vastasin talle suurima hea meelega "jah" ning niipea kui tudengielu mulle veidi halastas hakkasime me pulmadeks raha koguma. Meie pulmapäev oli kõige ilusam päev mu elus ning sellest ajast saati saavad ka meie vanemad suurepäraselt läbi.

Nüüdseks oleme me peaaegu 2 aastat abielus olnud ja ma tean, et me oleme veel noored (ma 23 ja ta 26) ja päris paljude arust ka natuke rutakad, aga me oleme tundnud üksteist juba 11 aastat. Varsti plaanime me ühiselt osta ka maja ja hakata looma pisiperet. Mu kallis abikaasa on täitnud kõik mu unistused ja teeb mind kõige õnnelikumaks inimeseks universumis

Nagu öeldakse: “kui sa tead, siis sa tead!”

Ja muud ei olegi öelda, kui seda, et ma ei suuda oodata, kui me seda lugu juba oma lastele saame rääkida.

Pane oma armastuslugu kirja ja saada see meile naistekas@delfi.ee, et saaksime koos rõõmustada selle üle, kui palju asju siin elus armastamist väärivad.

Parima loo jutustaja saab kingiks pakikese essence’i uue kevad/suvise meigikollektsiooni toodetega, kust võib leida näiteks wow-efektiga ripsmetuši, särapuudripaleti ja muud huvitavat.