“Jäin mõtlema, et paljud lapsed, kellel küll maakoht olemas-ei taha lihtsalt sinna minna, kuna on vaja ju hommikust õhtuni arvutis ja Facebook-is istuda ja oh õudust, äkki pannakse veel tööle, peenraid rohima ja kurke kastma.”

“Ma ei tahtnud ka ühelgi suvel vanaema juurde minna, aga mind lihtsalt kupatati sinna. Ja nüüd tean, et need maal veedetud suved oli mul elu ilusaim aeg. Arvan, et oleksin halvem inimene, kui mul neid mälestusi ei oleks.
Meie peres on 19-aastane arvutisõltlane. Just nii, nagu eespool kirjutati: algul ei viitsita sõpradega välja minna, siis ei viitsita enam süüa, siis pesta… ainult wc-sse mineku ajaks rebitakse end veel arvutist lahti. Päeval on rulood all, et tuba hämaram oleks, öösiti istutakse põlevate silmadega ekraani taga…. Teil, loo autor, on veel viimane aeg, et seda arengut pidurdada! Arvutisõltuvus on sama mis alkoholism, arvuti ei ole lihtsalt süütu laste mänguasi.”

“Minu laps hakkas ka selles vanuses plõksima, et tema suvel sinna maale “pommiauku” ei lähe, sest pole internetti. Selgitasin talle, et lapsevanem on hea olla, sest alaealist on vajadusel võimalik sundida oma vanematele alluma. Viisin ta maale ja ütlesin, et nüüd mängid siin lille ja rohuga. Paar päeva tegi nägusid, siis rahunes maha. Need pubekad ju ise ka ei tea, mida tahavad.”