Lugejad: õnneliku abielu alus on usaldus
28 aastat õnnelikus abielus — Õnneliku abielu alustoed on usaldus, austus ja mõistmine.
Ei ole olemas vigadeta inimesi. Kui teist inimest armastad, siis lubad tal olla mitte-ideaalne.
Kui ma abiellusin, ütles mu ämm: hoidu esimesest tülist. Ma ei ole sellega nõus. Tülitsemised tuleb ära tülitseda, sest muidu surub üks abikaasadest end lõputult alla ja muutub rahulolematuks.
Aga tülitseda tuleb osata. Ja leppida tuleb osata. Aga peamine: andestada tuleb osata!
Samuti tuleb aru saada, et abielu ei ole vangla. Igaühele peab jääma alles tema privaatruum ja väikesed saladused, kuhu teine ei tungi. Üks araabiamaade luuletaja on selle kohta öelnud tabavalt: jagage leiba, kuid ärge hammustage samast tükist. Ja veel: armukadedus lõhub usalduse. Kui austad oma abikaasat, austa ka tema tundeid.asd — Nii kaua, kui on mõlemal poolel tahtmist ja/või põhjust, on kõik korras nagunii. Kui ühel poolel tahtmine võib viitsimine otsa saab, siis on varem või hiljem pekkis. Siin ilmas piisavalt juba elatud, et ses asjas venitamise või roosade lootustega enam ennast ei peta.
Liise — On inimesi, kellel on nn. eelsoodumus heaks suhteks. Rahuliku, tolerantse, kannatliku, sooja ja hooliva loomuga, hästi kohanevad, optimistlikud ja tasakaalukad inimesed, kes oskavad ja suudavad armastada. Kui kaks sellist kokku saab, siis ilmselt on suhe juba ette prognoositud et hea. Mul on vist vedanud, minu suhe mehega on niisugune. Paari nädala pärast hakkab jooksma 15-s aasta. Kõik see aeg on olnud stabiilne ja hea, ainult ühiseid ilusaid mälestusi on tasapisi muudkui juurde tulnud ja need vähesed nurgad, mis olid, ammuilma maha nühitud. Võtame teineteist täiesti rahulikult sellistena, nagu oleme, meil pole saladusi, oleme lisaks parimad sõbrad, räägime kõigest ja meil on sama eriala. Suurema osa ajast veedame koos.
Ma ei näe selle suhte pärast vaeva, see lihtsalt on ise niisugune, nagu on.
K.’ 8a. koos, 1 sellest abielus — Üksteisega rääkimine, mõistmine ning hingamisruumi andmine üksteisele. Kindlasti ka austus ja vastastikune armastus. Ja üleüldse…minu abikaasa on nt minu parim sõber. Ainult tema teab kõike minust ja minu elust.
jajah — Kohtusin eile tänaval juhuslikult vana töökaaslasega, kellega kümmekond aastat sai ühes toas tööd rügatud. Saime hästi läbi, tõesti tore mees. (Tore pere, naine ja lapsed). Vähe puudub, et oleksin suurest heameelest talle kaela karanud. Mõlemad särasime suurest heast meelest ja naersime lustiga rääkides ühiste tuttavate käekäigust. Mina olen naine, tema on mees.
Olin jõudnud just selle auto lähedusse, kus mind ootas abikaasa, kohtumine toimus mu mehe silme all.
Kui jõudsin lõpuks autosse, oli tal minu pärast hea meel, et olin tema silme ees kohtunud vana tuttavaga ja ta uuris sõbralikult, kuidas mu tuttaval läheb. Ei mingit jama ega kahtlustust.
Kohtumine oleks toimunud samal viisil nii mehe silme all kui ilma selleta — siis oleksin talle sellest ilmselt õhtul rääkinud. Ja kui poleks meenunud, poleks ka midagi olnud.
31 aaastat abielu ongi ilmselt selle pärast hästi sujunud, et me ei kontrolli üksteist. Ei käi ei mulle ega talle pinda, et tea kellega ta kokku saab? Ei tea kellele ta kirjutab? Mida ta ikkagi kirjutab? Äkki on tal olemas mingid omad asjad, mis minusse ei puutu?
Peavadki olema asjad, mis teisesse ei puutu, sõbrad ja töökaalased ja head suhted muude inimestega, nii meeste kui naistega, — alusetu armukadedus on õudne närvirüüstaja.
Konflikte on kogu aeg olnud ja ka see on loomulik asjade käik, kui tegu on kahe erineva inimesega — asjad tuleb lihtsalt sirgeks arutada.
Koos on ikka veel palju huvitavat rääkida ja kui mõned vähetähtsad tüliküsimused maha arvata, siis on meie abielu igas mõttes toimiv ja elus abielu, mida loodan teist sama kaua jätkata.
Vanaisa ja vanaaema pidasid maha suure pulmapeao tähistamaks oma 65-ndat pulma-aastapäeva.
Miks mitte ka meie.
