“Mul on täpselt sama seis, armusin, aga hakkan sellest juba vaikselt üle saama…kuid mõttetu on tegeleda tunde suunamisega kellelegi teisele, see ei õnnestu…sa ei saa mitte midagi teha. Aga mis teha saad, lihtsalt naudi seda tunnet, see on nagu gripp mis tuleb läbi põdeda, nagu kõik muud haigused.
Ära punnigi endale vastu, lase see endasse ja endast läbi, võta kui paratamatust, see on tegelikult abstraktne tunne ja leitud objekt juhuslik, keemiliselt ja füüsiliselt sobiv.
Oma mehele ei tohi sellest iitsatadagi, kui sellest tundest (painest) vabanenud oled, tuleb kiindumus oma mehe vastu tagasi. Kui hästi läheb, siis veel tugevam.“ — sama siin

“Väldi kõiki võimalikke kontakte. Ja ära mõtle kunagi: “Mis oleks saanud kui…” Hoia nii eemale kui saad, siis elad selle tunde enda sees vaikselt läbi ja kunagi mõtled sellele lihtsalt muheda muigega, et “No oli ikka lollus küll…“”— N35, kiiksuga

“Mul juhtus sama. Viisin võimalikud kontaktid miinimumini, oma mehele ja armumise objektile midagi ei öelnud. Aasta pärast olin üle saanud ja väga uhke, et perekonna säilitasin.”—eeva

“Ära idealiseeri! Vältimine ei aita, pigem mõtle sellele, et pole ta midagi nii ideaalne — on temagi lihtne inimene oma heade ja vigadega — vigadest tõenäoliselt sul pole aga aimugi… Argipäeva lõpuks saad aru, miks oma mees kõige kallim on.“  — ära idealiseeri

Loe lisaks: