Ma usun, et elus teatud mustrid korduvad. Mu isa oli väga domineeriv ja karmikäeline mees. Karmus väljendus nii üleolevas käitumises ema suhtes ja selleski, et ta vahel lõi ema. Minagi harjusin, et kui midagi vähegi valesti teen, saan karistada, näiteks rihmaga.

Kui mõtlen oma suhete peale, olen ka valinud mehi, kes on sellised domineerivad. Viimase suhteni õnneks polnud vägivalda kogenud. Aga selle mehega nägin kõik koledused ära, millest muidu võin lugeda vaid lehtedest.

Alguses jättis ta väga sümpaatse mulje - korralik töö, hindas ka kultuurielamusi (käisime tihti teatris) ja härrasmehelik. Kutsus mind õhtuti kuskile restorani või kohvikusse istuma. Tellis alati palju veini.

Tegelikult märke tema alkoholilembusest oli palju. Kui nüüd mõtlen, meil polnud ühtegi deiti, kus ta poleks joonud. Isegi kinno võttis mõned minipudelid kaasa. Ta võis õhtu jooksul muudkui juua ja juua. Vahel jäi päris purju, aga ta ei läinud käitumiselt üle piiri.

Kolisime peagi kokku ja siis nägin juba rohkem tema tegelikku olemust. Ta tuli tihtipeale töölt tunduvalt hiljem koju, oli käinud sõpradega baaris joomas. Ta jõi ka kodus. Ei olnud ühtegi päeva, mil ta poleks alkoholi tarbinud. Ta meeldis mulle väga, üritasin silmi kinni pigistada, aga läks vaid hullemaks. Ta karjus mu peale, tuli ette ka löömisi.

Nüüd võiks ju jõuda kohani, et ütlen, et siis jätsingi ta päevapealt maha ja kõndisin minema. Ei, tegelikult elasime koos ligi kaks aastat. Ma sisimas kuidagi leppisin selle olukorraga ja unistasin, et kõik muutub. Mõtlesin, et mõjun talle hästi. Kui ta mind lõi, leidsin vabandusi, et olin ise valesti käitunud.

Ma ei suutnud leppida teadmisega, et ma olen ohver. Kinnitasin endale, et kõik on normaalne. Pealegi, nägin ju kõrvalt, et mu mees ongi kõigi teiste silmis väga tragi, suisa seltskonnahing. Tema on see mees, kellega õlut jooma minna. Kui toimub pidu, on tema alati kohal ja valmis kas või hommikuni napistama. Seltskonnas ta suutis end üldiselt kontrollida, ta jäi küll purju, aga kellegagi eriti tüli ei norinud. Eks see väljaelamise pool oli tal kodus kaetud...

Sõbrad ei saanudki aru, et meil suhtes midagi valesti. Või nad lihtsalt jätsid ütlemata. Praeguseks mõistan, et ei peagi eeldama, et kõik appi jooksevad, asi on kinni iseendas.

Joomised olid muutumas juba ülihäirivaks ja ta kord purjuspäi hooples isegi minu ees, et tal on keegi teine. Nii ma viimaks sel kevadel suutsin talle öelda, et me võiks lahku minna. Tegin seda avalikus kohas, kui söömas olime. Ma oleks kartnud seda kodus teha, tea, kuidas ta reageerib. Ta oli muidugi vihane, aga paistab, et tal on tõesti keegi teine. Kolisime lahku. Ma pole ammu nii õnnelik olnud! Olen jälle mina ise. Loodan, et see jääb kurvaks õppetunniks ja selliseid inimesi ma oma ellu rohkem ei lase.