Lugejakiri: mul pole lapsi ega tahagi neid! Miks see meestele nii kummaline tundub?

 (62)
Sünnitusmaja tahvel laste sündide kohta.
Sünnitusmaja tahvel laste sündide kohta.Foto: Taavi Sepp

Võiks ju arvata, et mehed ehmatavad ära, kui rääkida neile kodu rajamisest ja perekonnast - võta näpust, ehmatab hoopis see, kui lapsi ei taha.

Olin hiljuti suhtes, mis kestis kolm kuud. Saatuslikuks saigi see, et jutu käigus tuli välja, et minu tulevikuperspektiiv ei näe ette seda, et lapsi tahan. Noormehele tundus see nii uskumatu. Ta minust vanem ka, 30ndate lõpus vanuselt. Ütleski, et ei näe sel kujul sel suhtel mõtet ja see ei vii ju kuskile. Mis seal ikka, parem siis kiire lõpp.

Ma olen praegu 28 ehk selles vanuses, kus juba edasised plaanid selgeks mõeldud. Ülikool on lõpetatud, töötan ühes riigiasutuses ja tasapisi olen seal ametikohtade peal edasi liikunud ehk on võimalik karjääriredelil tõusta.

Mäletan, kui Martin Helme enam kui kolme aasta eest ütles, et 27aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element. Olin toona 25 ja muigasin, et ju mul siis veel kaks aastat hingetõmbeaega, seejärel olen kahjulik element. Ma tundsin juba siis, et ma pigem ei taha lapsi.

Miks ei taha? Ehk see lihtsalt noorustuhin, kukub number 30 ette ning hakkad teisiti mõtlema? Taolisi küsimusi kuulen tihti, ma pole saladust teinud, et ma lapsi ei taha. Mul pole ühest vastust, miks olen enda jaoks sellise otsuse teinud. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei taha lapsi. Ma olen kõrvalt näinud, mida tähendab, kui lihtsalt hambad ristis lapsed saada. Mu enda ema näitel. Ta sai isaga kaks last - mina ja mu noorem õde. Nad läksid lahku ja ema kasvatas meid üksi. Mäletan, kui närviline ta kogu aeg oli, elas end välja meie peale karjudes. Ja ta ei märganud suht midagi. Mu õel oli teismeeas söömishäire, ta sai sellest lõpuks ise üle - muidugi ka sõbrannad olid toeks. Ema aga põhimõtteliselt ei märganudki seda või pigem ignoreeris, mine sa võta kinni. Tal oli igatahes ükskõik.

Mulle meeldib mu elustiil ja vabadus. Tahan veel minna ülikooli teist magistrikraadi tegema, tahan reisida. Lihtsalt olla. Olen iseloomult suht kinnine ja tea, kas minust ka väga elukaaslase materjali. Pean ausalt tunnistama, et kõikide oma suhete puhul olen elanud mehest eraldi. See tähendab, et me küll käime, aga kokku ei koli. Mul on vaja aega iseendaga. Pikim suhe oli nii pea 1,5 aastat. Ega see teab, mis pikkus ole, aga seegi näitab, et ma pole kahjuks väga püsiv inimene.

Nagu ka eespool ütlesin, ma ikka arvaks, et mehi hirmutab liigne klammerdumine ja muu taoline, aga mul on mitmeid kordi, kui meest on jahmatanud, et ma ei taha kunagi lapsi. Osade meeste jaoks on see muidugi igati aktsepteeritav, aga mõnede jaoks paistab signaalina, et ma ei taha mitte midagi tõsist.

Kõigile kriitikutele aga ütleks, et las iga inimene elab oma elu. Näiteks mu õel on praeguseks laps ja ta on üliõnnelik. Tädi rolli võin ma meelsasti kord nädalas astuda, aga ise ma emaks saada ei tahaks. Vabatahtlik valik.