Ma ei anna talle tähelepanu, mida ta nõuab. Näen juba ette silmapiiril väga pettunud naist.
Tema pärani ja hirmunud silmad jõllitavad minu poole üles, tema keha on tardunult minu oma all. Kuumus, tolm, ümberringi kostev karjumine — kõik see teeb keskendumise peaaegu võimatuks. Aga ma pean keskenduma. Pilgutan kiiresti silmi ja nihutan end, et teda kindlamini kinni hoida, lükates ta enda alla kruusa ja kiviklibu sisse. Ma ei peaks siin olema. Peaksin olema ümbritsevate küngaste taga varjul, kivide ja taimestiku vahel nähtamatu. Tundmatu, märkamatu oht.
Mees, keda vangis hoian, on kõhn ja alatoidetud ning tema silmavalged on kollakad. See ajupestud värdjas on kaks minu relvavenda maha võtnud. Pinev valu õlas meenutab mulle, et ta oleks äärepealt ka minu maha võtnud. Oleksin pidanud positsioonile jääma. Keerasin asja persse. Hulljulge, isekas vajadus nendele persse keeratud sitapeadele püha põrgu kaela saata on viinud kahe sõduri surmani. Hoopis mina peaksin paar meetrit eemal surnult tolmus lebama. Olen selle ära teeninud.
Tema süda peksab räpase T-särgi õhukese materjali all pööraselt. Tunnen isegi läbi riidekihtide ja kuulivesti, kuidas südametuksed minu rinda taovad. Aga see kuri läige on tema klaasistunud silmades alles, kui ta pomiseb minu poole üles puntra võõrkeelseid sõnu.
Ta palvetab.
Peabki palvetama.
„Põrgus näeme.” Vajutan päästikut ja saadan talle kuuli pähe.
* * *
Sööstan higistades ja hingeldades voodis istukile, õhukesed linad kleepuvad mu külge igalt poolt, kus mind puutuvad.
„Putsi,” sosistan, lastes silmadel varahommikuse kumaga kohaneda, kuni näen oma magamistoa panoraamaknast Londoni tintjat siluetti. Kell on kuus hommikul. Tean seda ilma voodikapil olevat kella vaatamatagi ja seda ei ütle mulle mitte ainult tõusev päike. Häirekell minu peas, mis plahvatab igal hommikul samal ajal, on nii koormaks kui ka õnnistuseks.
Jalgu üle voodiääre heites võtan oma telefoni ja mind ei üllata, et mulle pole ei vastamata kõnesid ega sõnumeid.
„Hommikust, maailm,” pomisen seda tagasi öökapile visates, enne kui käsivarred pinges lihaste venitamiseks lae poole sirutan. Lõdvestan õlgu ja tõmban õhku kopsudesse, enne kui rahulikult läbi nina välja hingan. Toetan ettepoole naaldudes käsivarred põlvedele ja vahin üle linna, lükates luupainaja tagasi turvalisse meelenurgakesse, kui ennast aegamisi hingates maha rahustan. Sisse ja välja. Sisse ja välja. Sisse ja välja. Sulen silmad ja tänan võltsi rahu väge. Ma olen selles meister.
Kuid siis tõmbuvad mu lihased jälle üleni pingesse, kui voodi minu all liigub. Käsi vupsab joonelt madratsi alla VP9 järele juba enne, kui mõistus on selleks käsu andnud.
Impulss.
Püstol sihib minu ärkavat sihtmärki, enne kui silmad fookustadagi jõuavad.
Vaist.
Ma olen jalul, alasti nagu vastsündinu, käsivarred kindlad ja täies pikkuses välja sirutatud. Üheksamillimeetrine käsirelv istub minu haardesse liiga hästi.
„Hmmmmm.” Minu mõistusesse jõuab tasane nurrumine ja ma märkan oma voodil sirutuvat pikkade alasti jäsemete pundart. Mõistus viib mu tagasi baari, kuhu eelmisel õhtul maandusin, ja torkan püstoli kiiresti peitu, just õigeks ajaks, enne kui tema silmad lahti võbelevad. Ta naeratab aeglaselt ja sirutab oma saleda, peenikese keha välja, see on kalkuleeritud nüke, et panna minu suu vett jooksma ja riist tahtmisest pakitsema.
Ei vea tal. Mul on mõttes ainult üks asi. Ja tema see ei ole.
„Tule tagasi voodisse,” sosistab ta, silmitsedes iharalt kogu minu kuue jala nelja tolli pikkust keha, ja tõuseb saleda käsivarre najale, lõug käele toetumas, pikad sõrmed põse siledat nahka trummeldamas.
Ma ei anna talle tähelepanu, mida ta nõuab. Näen juba ette silmapiiril väga pettunud naist. Sama stseen, teine päev.
Kõnnin minema, tundes seljal pahase pilgu torget. „Palun vabandust, mul on tegemist,” ütlen otsekoheselt üle õla, andmata talle oma tähelepanu privileegi. Mul ei ole selleks aega. „Võta välja minnes banaani, kui tahad.” Lähen ümber nurga vannituppa.
Põrandast laeni ulatuvad aknad kahes seinas annavad mulle saja kaheksakümne kraadise vaate linnale, aga ma näen ainult enda otsajäänud nägu peeglis. Ohkan ja toetan käe kraanikausiservale, panen vee jooksma ja vahin oma haledat peegelpilti. Minu väljanägemine on sama sitt kui enesetunne. Kuradi Jack Daniel’s. Minu pihk tõuseb ja pühib üle kareda lõua, samal ajal kui kuulen „Sa oled kuradi sitapea!”, millele järgnevad ilmsed märgid minu vannituppa kukkuvast alasti naisest. Ma ei saa talle vastu vaielda. Ma olen tõesti sitapea. Krussis närvidega kättemaksuhimuline sitapea. Tahaksin, et saaksin lasta rahul ja vaikusel endast üle uhtuda, aga minu elus ei ole mingit rahu. Näen nende nägusid iga kord, kui silmad sulen. Danny. Mike. Nad olid nagu vennad ja isegi neli aastat hiljem tean, et nad on surnud minu pärast. Minu lolluse pärast. Minu isekuse pärast. Selle käest ei ole pääsu. Ainult tähelepanu kõrvale juhtimine. Mul ei ole muud peale töö, joomise ja seksi. Ja kuna mind praegu kusagile määratud ei ole, on alles jäänud kaks.
Viin väsinud pilgu enda peegelpildist mööda ja avastan, et ta näebki välja sama raevunud, kui ma teadsin teda olevat. Aga seal on ka iha. Tema kikkis rindade tipus on kõvad nibud ja tema vihased silmad ahnitsevad endiselt minu järele. Pööran pea kõrvale ja ootan, kuni tema ablas pilk minu omaga kohtub. Tema huuled paotuvad. Minu riist jääb pehmeks. Isegi hommikust kõvadust ei ole.
„Pane uks väljudes kinni,” ütlen kõlatult, andes otsekohese käsu täiesti ilmetu näoga. Ja siis ma näen seda. Kavatsust.
„Hakkab pihta,” mõtisklen kraanikausist eemale tõmbudes ja ajan end ette valmistades selja sirgu.
Ta sööstab minu poole, käsi hoogu võtmas. „Värdjas!” Ta annab mulle kõrvakiilu. Ja ma lasen tal seda teha, surun hambad risti ja ootan, kuni kipitus üle läheb, enne kui kaela nõksutan ja silmad lahti teen. „Uks on sealpool,” ütlen kätt temast mööda sirutades.
Jääme mõneks hetkeks tõtt vahtima — tema rabatult, tõenäoliselt meenutades seda head keppi, mis ta eelmisel ööl minu käest sai, ja mina osavõtmatult, soovides, et ta teeks juba kiiresti ja käiks välja, et ma saaksin oma päevaga edasi minna.
„Aitäh külalislahkuse eest,” sähvab ta, pöörab viimaks oma paljastel jalgadel ümber ja trambib minema.
Hetke pärast paugatab uks kinni, pannes ümbritsevad seinad löögi jõust vabisema, ja mina pöördun hambaharja võttes peegli juurde tagasi. Puhastan hambad, siis panen lühikesed püksid ja jooksukingad jalga ja põrutan tänavatele.
