Ma ei unusta sind kunagi
See, mis viis aastat tagasi juhtus, võib juhtuda — ja ilmselt ongi juhtunud — paljudega meist, kuid sellest pole kombeks rääkida. Kes tahakski nii väga pajatada oma abielurikkumisest, kõrvalhüppest või tõsimeelsest soovist jätta maha oma eelmine elu ja alustada uuesti. Kuigi nii sina kui ka tema usute, et tegu ei ole millegi vähema kui elu armastusega, on alati olemas ka teised osapooled, kes saavad teie armastuse tõttu väga valusasti haiget.
Pole vahet, kas oled mees või naine — ühel päeval murrab kirglik armastus sinu ellu, küsimata, kas oled abielus, kas sul on lapsed või kas sa oled selleks tundeks üldse valmis. Pärast kaks aastat kestnud kirglikku suhet, olles ise abielus, pidin endale esitama mitu valusat küsimust, kaasa arvatud selle, et kas ma üldse tunnen tõelise armastuse ära või lepingi elus ainult pooliku õnnega, pooliku suhtega, pooliku rahuldusega? Kas ma üldse olen tõelist armastust väärt? Või on just see, rahunemine ja oma perekonna juurde naasmine, minu tõeline kangelastegu?
See juhtus ühe kolleegi sünnipäeval, suve hakul. Kõik olid kuidagi elevil, rõõmsad, naeratavad ning äkki seisis mu ees TEMA. Mees, keda olin alati mõttes tema saavutuste pärast imetlenud, kes oma kergelt hallineva pea, sportliku keha ja hea maitsega oleks vabalt võinud sobida mõne trendiajakirja kaanele. Alles siis, kui Ta küsis, kas tohib meie väikese seltskonnaga liituda, märkasin, et ta veeklaasi (ta oli autoga ja on väga põhimõtteline mees) hoidvas käes polnud abielusõrmust. Mulle meenus mõned kuud tagasi Kroonikast loetud uudis tema valusast lahkuminekust. See oli siis ikkagi tõsi? Võib-olla ma tahtsin seda näha, võib-olla see oligi nõnda, kuid ta pisut traagiline pilk ja tõsine olek tegid ta minu silmis korraga vastupandamatuks ja ilusaks. Olen vaid kord elus näinud meeleheitel meest — oma venda, kui tema naine koos lapsega minema läks — ja see kannatava mehe valus-ilus pilk sööbis igaveseks mu mällu. Ma ei oska seda kuidagi seletada, mis minuga tol hetkel toimus, kuid ma olin “kohe omadega sees”. Tajusin seda otsekohe ning et endale veidigi hingetõmbeaega anda ja maha rahuneda, puterdasin midagi kokku ja kiirustasin teiste kolleegide juurde.
Kuid varsti oli Ta mul järel ja ütles naljatades, et nii lihtsalt ma nüüd ka ei pääse ning et tal on plaan “mind täna ära röövida”. Küllap oli ka Tema otsekohesus see, mis mind rabas ja relvituks tegi, sest Ta pidi ju teadma, et mina ei ole vaba nagu Tema. Kuid mu esialgne kohmetus kadus iseenesest, kui jutu käigus selgus, et peale mitme ühise huvi seob meid ka eneseirooniast täispikitud huumorimeel.
Oli suur juhus, et olin sel õhtul üksi: tütar oli vanavanemate juures, sest pidin juba järgmisel päeval välismaale sõitma ja alles nädala lõpus saabuma, nagu abikaasagi (sellised need tänapäeva perekonnad on — kõik on kogu aeg lennus, nagu ütleb mu ema). Võisin oma hetketujule ja tahtmisele minna koos temaga järele anda, kuigi jõudsin veel mõelda, et kohvri pakkimist polnud ma isegi veel alustanud. Otsustasime minna kuhugi, kus saaks mõnusalt istuda ja juttu ajada, ning ma mäletan hästi kaht peas vasardanud vastukäivat mõtet: esiteks, et ma ei jää ju kauaks, ning teiseks, et tunni-paariga see asi ei lõpe… Ma imestasin ja samas ka ei imestanud oma täiesti ebatavalise käitumise üle, kuid ma ei suutnud end korrale kutsuda. Õigeks osutus viimane mõte… Hommikul pakkisin kohvri poole tunniga, lennukile jõudsin hädavaevu, kuid nii tubli ja töine polnud ma iial varem olnud! Mis minuga toimub???
Ma mäletan hästi esimest õhtut, kui heitsin pärast seda oma abikaasa kõrvale voodisse ja mul oli temast esimest korda elus täiesti ükskõik, mul ei olnud tema vastu ühtegi tunnet (see pole siiski päris tõsi — tundsin kahjutunnet selle üle, et nüüd oleme siis nii kaugel). Ning mis veel hullem, mulle tundus, et minu kõrval lebas täiesti võõras inimene, nii et kui ta peaks tahtma mind emmata, intiimsust kogeda, siis ma justkui… olen truudusetu, Temale, oma armuksele. See pole ju normaalne, mõtlesin ma, kuid ometi nii see oli. Ometi oli ju Toomas mu lapse isa, olime olnud koos juba keskkooli lõpuklassist saadik, olime olnud ju nii õnnelikud (olime ju!?), meil oli kõik hästi, me polnud kunagi isegi eriti riielnud ja korraga… Korraga olin ma pealaest jalatallani armunud, veelgi enam — ma teadsin, et armastan kedagi nii, nagu ma polnud oma meest iialgi armastanud! Olin iga kord siiralt õnnelik, kui Toomas mu kõrval rampväsinuna vabanduste saatel (“Tead, ma täna ei viitsi.”) magama jäi ja mina kogu oma fantaasiale voli andes hoopis Temast unistada sain. Unistada seni, kuni saabub järjekordne õnnis hetk, mil saame päriselt koos olla.
Meie esimene kohtumine ei jäänud mõistagi viimaseks. Eesti-suguses väikeriigis, eriti teatud ringkondades liikudes, on võimatu kellegagi lihtsalt niisama nii-öelda käia, ilma et jutud liikvele lähevad (seda enam temasuguse mehe puhul, keda kõik nime- ja nägupidi tundsid!). Saime kohtuda ainult tänu sellele, et pärast seda, kui Tema naine ja lapsed uude koju (ja uue mehe juurde) kolisid, elas Ta sõna otseses mõttes poissmeheelu, ning harvad polnud needki juhused, kus koos välismaale töölähetusse sattusime. Mida aeg edasi, seda enam sai meile selgeks, et me mõlemad vajame seda suhet. Mitte ainult täiusliku seksi, vaid eelkõige täiusliku teineteisemõistmise tõttu.
Esimest korda elus sain ma aru, mida tähendab suhte harmoonia, kuigi ma ei saa kuidagi väita, et mu abielu oleks olnud õnnetu ja suhted mehega halvad. Ei, kuid midagi oli jäänud selles ometi puudu. Me ei esitanud teineteisele kunagi mingeid nõudmisi, me aktsepteerisime teineteise elu ja valikuid, ja see tarkus tegi selle kõige kestmise vähemalt esialgu lihtsaks. Need kaks aastat olin ma täielikus õnnejoovastuses, kuigi usun, et enamik, kes seda lugu loevad, arvavad, et pidanuksin mure ja süütunde all kokku kukkuma. Pean neid inimesi kurvastama, sest niimoodi ma end ei tundnud. Võib-olla ka sellepärast, et ma ei hoidnud seda minus tärganud õnnetunnet ainult endale: ma kiirgasin ja jagasin seda kõigile, ka oma perele, mehele ja lapsele — ma olin ka nende vastu armastavam kui kunagi varem. Jah, kuigi kõik olid minu energia- ja elurõõmupuhangust pisut hämmelduses, võeti see tänuga vastu ja keegi ei hakanud küsimagi, kust see mul tuleb?
Kui meie suhe oli kestnud veidi rohkem kui aasta, tundsime ühtäkki, et peame siiski midagi otsustama. Tema oli vaba, mina mitte ja seetõttu olin tõsise dilemma ees. Sain aru, et armastan korraga kahte meest, ja teadsin, et ühele teen ma äraütlemisega igal juhul põrgulikult haiget. Pidin valima suure tunde (ainult inimene, kes on ise samasuguses olukorras olnud, teab, mida ma sellega mõtlen) ja väiksema tunde vahel. Kätte oli jõudnud ahastuse aeg, mis sääraste suhtekolmnurkadega vist paratamatult kaasneb. Ühel poolt pakkus Tema mulle oma südant ja uut elu, kaalukausi teisele poole jäi aga kõik, kogu mu varasem elu, mu laps, mu enda kätega ehitatud kodu ja mind endiselt armastav abikaasa. Kui olin end täiesti oimetuks mõelnud ning kõik head ja halvad variandid oma peas ja paari lähima sõbrannaga läbi arutanud, tuli appi juhus. Juhus, mis andis mulle võimaluse lugeda Toomase meile…
Leidsin sealt tundelised kirjad, mis olid mõeldud ühele naisele, kellega tal näis olevat väga sügav sõprus. Kuid oli veel midagi: Toomase kirjades korduvalt välja öeldud mõte, et ta ei suudaks mind iialgi jätta, sest ta armastab mind, ning et tal on väga kahju, kuid N. peab sellega leppima. Ma puhkesin nutma, nüüd tundsin ma süüd, häbi ja kahetsust ja… tohutut tänutunnet ning armastust oma mehe vastu. Kuid ka Tema vastu, kes oli mulle andnud lausa ebamaise armastuse kogemuse. Ma olin kui metsikul elujõel seikleja, kes naasis koju teda jäägitult armastavate ja ootavate lähedaste juurde, kuid kes ei tohi iialgi rääkida sellest, mis temaga vahepeal juhtus…
